/nginx/o/2009/04/17/164676t1hce8a.jpg)
Eestis nii kaua püsinud tõeline talv vannub siiski alla kevade soojusele, mis annab jõudu edasielamiseks ja kosumiseks, et vastu minna uutele katsumustele. Olime harjunud lumeta ja soojade talvedega ega osanud arvestada sellise lumerohkusega, millest omavalitsusedki jagu ei saanud. Lumekoristamisel tegemata töid põhjendati rahanappusega.
Majaomanikele hinnaalandust ei tehtud. Kurjaks läks asi siis, kui räästasse hakkasid tekkima jääpurikad. Nii telesaadetes, raadios kui ajalehtedes hurjutati lohakaid majaomanikke, kes ei roninud lumest-jääst libedale katusele ega ajanud sealt lund ega ohtlikke purikaid. Ühesõnaga, eutanaasiaseaduse olid ametnikud vastu võtnud.
Talvel ettevalmistuse ja ohutusvahenditeta katusele minek on ohtlik ja võib lõppeda traagiliselt. Kuid kui ajaloos tagasi vaadata, saadeti Siberissegi neid, kellel midagi oli maha jätta. Veidi teisiti oli olukord korrusmajade korteriomanikega, sest nende eest jäi vastutajaks ühistu esimees kui palgaline patuoinas.
Mitusada inimest magas rahulikult, sest nende eest läheb vanglasse või saab trahvi juba ühiskonna ja ametnike poolt kindlalt süüdi mõistetud inimene. See kõik tundub võib-olla musta huumorina, kuid lugu on naljast kaugel.
Elame vööndis, kus neljas aastaaeg on talv. Majaomanikud on samuti Eesti Vabariigi kodanikud, kes vajavad abi ja kaitset looduse tekitatud rasketes olukordades.
Meie omavalitsustes on oi kui palju ametnikke, kes kõik võiksid aidata lahendusi leida, kuidas inimesed turvaliselt tänaval kõndida ja katused lumest puhtaks saaksid. Ohtlikud kohad tuleks kindlasti tähistada hoiatuslintidega või ehitada varikatused. Kui kõnniteed on kitsad, peaks jalakäijatele andma võimaluse liigelda sõiduteel, kuhu katuselt langevad purikad ei ulatu.
Me kõik täidame vastuvaidlemata liikluseeskirja ja oma tervise nimel peaksime jälgima ohumärgistusi. Katuse puhastamiseks peaks olema selleks tööks ette valmistatud ja vastava varustusega päästemeeskond, kes vajadusel tuleb majaomanikule appi. Ja kindlasti riigi kulul, sest tasuta tehtud heakorratööga on inimene selle abi tuhat korda kinni maksnud.
Õõvastav on olnud vaadata telesaateid, kus lund roogib invaliid või vana inimene. Samal ajal näidatakse noori mehi, kes on viinauimas ja käivad supiköögis. Siingi annab palju ära teha, rakendades töötuid ja heidikuid heakorratöödel.
Tahan veel kord mainida, et heakorraeeskiri on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus. Kui nõukogude ajal olin pursui, siis Eesti riigis olen teoori ja tagasi feodaalperioodis. Vaba kodanikuna ei ole ma ennast siin tundnud. Meie valitsus ei halasta invaliididele ega vanuritele, sest neile kehtib samuti sundkoormis: tasuta tuleb hooldada linnale-vallale kuuluvat maad. Linna või valla abistamine peab olema vabatahtlik, siis tehakse seda hea meelega.
Praegu elavad inimesed pidevas stressis, sest kunagi ei või teada, mida saatus toob ja kas suudad endale määratud koormist täita. Valitsused ja valitsejad vahetuvad. Missugune valitsus läheb ajalukku sellega, et kaotab lõpuks teoorjuse ehk omavalitsustelt majaomanikele sundkorras kehtestatud koormise? Peagi tulevad valimised. Selle peale tasub mõelda.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/06/6524873t1h0aa0.jpg)