Kommentaar: USA ja NATO aktiivsusest Eestis

Ameerika Ühendriikide kunagise asevälisministri (1994-2001) ja Venemaa poliitika arhitekti Strobe Talbotti ning NATO eksjuhi Javier Solana Tallinna väisang, Ida-Euroopa juhtide Prahasse vilistamine ja 22.-23. aprillil Tallinnas ees seisev NATO välisministrite istung tõstavad loomulikult küsimuse: mis on lahti? Lahti pole midagi, sest me oleme esimest korda suures poliitikas kui taseme poolest NATO ürituse number 2 toimumispaik umbes 700 super- ja kõrgkülalisega.

Sel aastal toimub samuti üritus number 1 ehk NATO riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumine Lissabonis ning selle aeg - kas detsember 2010 või 2011. aasta algus - sõltub paljus Tallinna kohtumise eel ja ajal tehtavast mõttetööst. Sest koostatakse NATO strateegiat ja kõik sõltub sellest, kui hästi riikide mõtlejad suudavad teksti suhtes kokku leppida.

Arusaadavalt on Tallinn üks ettevalmistustöö kohti, mida peaks meenutama kolme nädala eest toimunud NATO tarkade meeste grupi liikmete käik Tallinna. Üks neist 12 targast on Läti diplomaat Aivar Ronis, keda Eesti välisminister armastab nimetada Baltimaade ühisesindajaks mainitud grupis. Nüüd olid kohal kõrgema staatusega mehed ega ole juhus, et Talbotti ja Solana osalusel arutas valitud seltskond Eesti mõtteeliidist eile Eesti olemist NATOs ja Euroopa Liidus, millest kindlasti on kasu NATO julgeolekukontseptsiooni lihvimisel.

Ida-Euroopa liidrite kiirkogunemisest Prahas kirjutasin teisipäeval. Võimalik, et ühisõhtusöögi kõnedes mainitakse NATO uut kontseptsioonigi, kuid arusaadavalt ei hakka keegi seda seal arutama. Tegemist on eeskätt ühise lipu ja meeskonnatunde näitamisega mõni tund pärast seda, kui maailm on saanud sõnumi USA-Venemaa koostööst tuumarelvastuse vähendamiseks.

Toimumispaigast rääkides ei maksa unustada, et tegu on tundliku piirkonnaga: Teine maailmasõda algas ju katsest Ida-Euroopa ümber jagada! Kui lugeda kristlik tsivilisatsioon Georgias Ida-Euroopa jätkuks, ei saanud kaks aastat tagasi seal juhtunu meelde tuletamata jätta ajalugu ning on õige väiksemaid maha rahustada. Kas või piduliku õhtusöömaajaga.

Tundlikkuse ja ida-lääne viimasel ajal teravnenud vastasseisu (mida üritab kummutada vastupidist väitev retoorika) arvestades on mõistetav tähelepanu, mis saadab igat uut Ida-Euroopa linna ja riiki, kus toimub mõni maailmapoliitika üritus. Balti riikidest sai esimesena võimaluse NATO välisministrite kohtumist korraldada Vilnius.

Aprillis 2005 oli seis säärane, et NATO ministrite kohtumise kõrval toimusid seal NATO-Venemaa ja NATO-Ukraina komiteede istungid. Kohal oli nii Sergei Lavrov kui Boriss Tarasjuk. Viimasena nimetatu lubas Vilniuse TVs esinedes, et aastal 2008 on Ukraina NATO liige. Tarasjukki püüdis toona maha rahustada Taani välisminister, kes väitis, et kui te MAPi (liikmelisuse tegevusplaani, toim) saate, on hea. Teadu ei saadud 2008 õiget MAPigi, sest Ukraina oli ise eksinud ega olnud vigadest prii ka NATO.

Nüüd on seis säärane, et esmaspäeval saatis Ukraina president Viktor Janukovitš (ise Moskvas olles) laiali Ukraina NATO-liikmelisusega tegeleva komisjoni.

Järelikult pole Tallinnas võimalik võtta kokku NATO-Ukraina komiteed ja ära jääb NATO-Venemaa komisjoni istungki. Sellega oli parajalt koomuskit, sest Venemaa välisministeeriumi esindaja jõudis Eestit süüdistada selles, et polevat saadetud kutset. Peagi mikrofoni ette astunud Lavrov ütles siiski otsesõnu, et ei minda Tallinna, sest ”pole, mida arutada”. Kosta selle peale, et istungi ärajäämises ei leidu midagi halba, ei ole päris õige, sest Kreml näitab järjekordselt kõigile, et ignoreerib Eestit ega ignoreerinud 2005. ega eira 2010. aastal Leedut (Vladimir Putini lubatud suvine osalemine CBSSi ehk Läänemere maade riikide nõukogu kohtumisel).

Jääb lisada, et Läti kuulub omaette kõrgklassi, sest Riias korraldati novembris 2006 NATO tippkohtumine – üritus, kust George W. Bush saabus USA esimese presidendina Tallinna.

Rotatsiooni aeglust arvestades tuleb nüüd ilmselt oodata aastaid, enne kui Eestil avaneb võimalus vahetada harjumuslikuks saanud pronks suurürituste korraldamisel Balti riikides kulla või hõbeda vastu.