Raul Eamets: Isiklikult arvan, et pigem on praeguses üldises hädaorus vaja Euroopa Liidule positiivset kangelast, oma edulugu

Majandusteadlane Raul Eamets. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Kui endast ja oma lugejatest lugu pidav väljaanne vajab majanduskommentaari aktuaalsetel teemadel, on noorema põlvkonna majandusteadlastest Raul Eamets üks, kelle poole vastuste saamiseks pöördutakse.

Pärnu Postimehest oli siinkirjutajal hea meel ammust tuttavat küsimustega tülitada, sest nagu professor Eamets isegi ütleb: pole lolle küsimusi, on rumalad vastused.

Hiljuti kirjutasid neli Saksa professorit Financial Timesis, et kaebavad Saksamaa konstitutsioonikohtusse, kui Kreeka päästmiseks peaks kasutatama bail-out-põhimõtet, mis läheb vastuollu euroala reeglitega. Praegu pole Kreekale veel laenu antud, aga juba räägitakse, et kohe satub samasse olukorda Portugal. Kui nigel on ikkagi ühisraha seisund?

Eurotsooni riigid on ennegi Maastrichti kriteeriumide vastu patustanud, ei ole Kreeka ja Portugal või Hispaania esimesed. Praeguse kriisi tingimustes löövad need probleemid tavalisest oluliselt tugevamini välja. Samal ajal ei ole olemas konkreetset mehhanismi, kuidas riiki ”klubist“ välja visata.

Euro tähtsus ülemaailmse reservvaluutana on kõvasti kasvanud USA dollari arvelt, sest ega USA majandusel väga hästi lähe. Kuna euro on siiski poliitiline kokkulepe, mille saavutamiseks läks väga palju aega ja poliitilisi kompromisse, usun ma, et tehakse kõik võimalik, et hädasolijad jalule aidata.

Euro kui rahaühik ei kao kindlasti. Selles olen päris veendunud. Tema loomiseks on tehtud liiga suuri jõupingutusi, et seda kõike nüüd kaduva teed minna lasta. Suured riigid, millest sõltub Euroopa ja maailma majandus, ei lase sellel juhtuda.

Riigid käituvad pragmaatiliselt. Aga ei ole välistatud, et hakatakse mõtlema süsteemi peale, kuidas motiveerida riike euroala nõudeid järgima. Sidudes näiteks toetuste saamise nende nõuete järgimisega või tehes midagi muud, kuni väljaviskamiseni.

Kas põhimõtteliselt oleks võimalik, et Eestile öeldakse: ”Olete tublid ja kriteeriumid täitnud, aga näidake nüüd kaks aastat, et olete jätkusuutlikud”?

Põhimõtteliselt ei ole midagi välistatud. Samal ajal on näiteks Saksa kantsler Angela Merkel andnud hiljuti selgelt positiivse signaali, et kui Eesti Maastrichti nõuded täidab, probleemi ei ole. Saksamaa sõnal on oluline poliitiline kaal.

Isiklikult arvan, et pigem on praeguses üldises hädaorus vaja Euroopa Liidule positiivset kangelast, oma edulugu. Eesti oma varasema positiivse kuvandiga täidaks seda rolli väga hästi. Ja olgem ausad: on ka põhjust, ükski ELi liikmesriik ei ole suutnud sellist eelarvedistsipliini kriisi oludes üles näidata. Minagi olin aasta tagasi suhteliselt skeptiline, praegu olen optimist.

Millest veel loobume, kui liitume ühisrahaga? Näiteks ei saa me euroraha riigina enam kasutada rahvusvaluuta devalveerimist.

Eks me loobu võimalusest teostada iseseisvat rahapoliitikat. Rahapoliitilised otsused tehakse ELi Keskpangas, kus tõsi, on meilgi väike sõnaõigus ”klubi“ liikmena kaasa rääkida.

Ometi on paradoks see, et meil on olnud kogu iseseisvusaja valuutakomitee süsteem, mis oma olemuselt välistab igasuguse aktiivse (või iseseisva) rahapoliitika. Oleme saanud raha ainult siis juurde trükkida, kui keskpanga reservid suurenevad ehk kui Eestisse tuleb sisse välismaa raha kas laenude või investeeringutena. Me ei ole muutnud kurssi, ei anna kommertspankadele laenu, meil ei ole keskpanga võlakirju. Seega, sisuliselt ei loobu me millestki. Teisiti öeldes: me loobume sellest, mida meil pole olnud.

Seda peaks vist samuti ütlema, et euros pole mõtet näha päästerõngast. Kust ja miks peaksid meile tulema välisinvestorid, sest elamise üldise kalliduse ja kõrgete hindade tõttu ei ole võimalik ära elada miinimumpalgast? Seega, madal palk ei tohiks väliskapitali enam ahvatleda.

Kindlasti ei ole euro mingi võluvits. Ent ta annab kogu majandusele kvaliteedimärgi. Paljud investorid on võtnud stand by-režiimi, oodates, mis Eesti rahasüsteemist saab.Esimesed positiivsed uudised euro tuleku kohta ja juba lähevad aktiivsemad investorid liikvele. “Usaldusväärsus” on see märksõna. Rahasüsteemi usaldusväärsust on võimalik ühe devalveerimisega lõhkuda, selle ülesehitamine võtab aastakümneid.

On teoreetiline võimalus, et euro tulek võib uue buumi või mulli tekitada, sest neid majandusi, kuhu praegu siin lähiümbruses raha paigutada, eriti ei ole. Eesti oleks väga sobiv kandidaat.

Tõsi on, et odav tööjõud ei ole enam meie eelis, eriti Aasiaga võrreldes, samal ajal ongi vaja sellist tootmist, mis asuks väärtusahelas natuke kõrgemal. Elcoteqi uus tehas Tallinnas on hea näide.

On jäänud mulje, et eeskätt Ameerika majandusteadlased on avaldanud arvamust, nagu järgmine (majandus)kriis juba küpseks. Kas on selliseid märke ja mis valdkond seekord ”ära kukub”?

See, et kuskil küpseb juba uus mull, on päris selge. See on turumajanduse põhitõdesid, et majandus käib tõusude ja mõõnadega. Aga paraku ei oska mina küll öelda, mis valdkonnas see tekib. Võib-olla ollakse liiga optimistlikud taastuvenergiasse investeerimisel, võib-olla on selleks roheline majandus. Või tuleb mingi uus IT sektori buum, variante on väga palju. Kui ma vastust teaksin, siis ma juba investeeriks.

Korduvalt on räägitud mootoritest, mis peaksid Eesti majanduse käima tõmbama. Mis need võiksid olla? Kui nimetame eksporti, siis kus on need tooted, mida välja vedada, ja turud?

Ega meil peale ekspordisektori muid mootoreid ole. Meie siseturg on liiga väike, et majandust käima vedada. “Välisinvesteeringud” on võtmesõna. Enamasti tuleb välisinvestor siia juba oma sihtturuga. Aga, jah, meie lähinaabrite väljavaated on praegu kehvad. Tean, et Eesti ettevõtjad vaatavad Aasia poole, aga seal kanda kinnitada on väga raske. Me peame suutma müüa kallimat/teadmismahukamat toodangut, kui seni teinud oleme. Seda on kerge öelda, väga raske teha. Ega mul ühest vastust ole.

Kas eestlased pidanuks minema eelarvekärbete vastu tänavatele nagu lätlased ja eriti praegu kreeklased?

Ma ei tea, mis see oleks aidanud, see ei ole vist meie loomuses, soome-ugri mentaliteet on pigem kõik ära kannatada. Teisalt, kui euro tuleb, tasus minu arvates see püksirihma pingutus ära. Aga me oleme maksnud selle eest kõrget hinda, ma pean silmas töötuid, selle teemaga tuleb valitsusel aktiivselt edasi tegelda.

Keskerakonna toimetamist töötusega Tallinnas on pilgatud, aga kas ikka tasub nii teha?

Ma arvan, et see on üks viise, kuidas nüüd ja kohe töötute olukorda lahendada. See ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik, aga ka töötud peavad süüa ostma ja oma korteriarveid maksma. Seega, majanduskriisi tingimustes on see igati adekvaatne ja tervitatav lähenemine.

Poola on üks suuri riike, mis masust pääses. Selle põhjuste seas on nimetatud konservatiivset laenu- ja pangapoliitikat. Kas Eesti Pank pidanuks tegema midagi teisiti, kui meil käis hoogne laenuralli?

Kuna meie laenuturg (rahaturg üldisemalt) ei ole Eesti-keskne, erinevalt Poolast, oleks suhteliselt raske midagi korraldada. Raha tuli ju otse Skandinaavia pankadest siinsetele tütarpankadele laenu näol, mida edasi laenati.

Kas oleksime pidanud hakkama piirama kapitali vaba liikumist administratiivselt? See oleks ELi põhimõtetega vastuolus olnud. Kas oleks pidanud kohustusliku reservi määra veel tõstma? See oli meil Euroopa mõistes niigi ülikõrge. Eks tagantjärele ole palju tarkasid. Majanduse ülekuumenemisega (samuti kriisiga) kipub alati nii olema, et kogu pilti näeme alles pärast, kui asjad on juba juhtunud.

Üliliberaalne rahaturg on olnud valuutakomitee süsteemi (mis üldiselt on taganud meile majanduse stabiilse arengu ja edukuse) varjukülgi.

Tööturuametnikud ei väsi ennast kiitmast, kuid midagi on ikkagi viltu. Näiteks hariduseta ja kõrgharidusega töötu asuvad samal pulgal ja neid koheldakse võrdselt (õpetatakse CVd kirjutama). Mida peaks tegema teisiti?

Vähemasti teoorias peaks igale tööotsijale tehtama individuaalne tööotsimise ja koolituse plaan, mis peaks võtma arvesse nii inimese haridustaset, eriala kui muid vajadusi. Kas see teooria igas regionaalses töötukassa osakonnas ühteviisi järgimist leiab, on omaette teema. Kindlasti on siin arenguruumi, arvestades seda, mis organisatsioonilisi muutusi kogu süsteem vähem kui aastaga on pidanud läbi tegema.

Paneme tähele ühte asja: millal jõudis riigikogu majandusolukorra kui riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseni. Alles hiljuti, eks? Kas Eesti valitsus on halvenenud majandusolukorrale reageerinud adekvaatselt ja arvestanud majandusteadlaste nõuandeid? Milliseid soovitusi on eiratud?

Kõik on suhteline. Arvestades, kui palju viis-kuus aastat tagasi teadlaste käest uurimusi ja ekspertiise telliti, on edasiminek olnud tohutu. Tartu ülikooli majandusteaduskond on ikka päris tihti pildil, kui suurtest uuringutest räägitakse.

Tartu ülikooli rakendusuuringute keskus pakub üha suuremat konkurentsi Praxisele. Märtsis käisin teist korda riigikogu suures saalis tööturu olukorrast ja poliitikameetmetest rääkimas. Eelmine kord oli täpselt aasta tagasi.

Paraku peab tunnistama, et palju ettepanekuid, mis ma aasta tagasi tegin, sain sellel aastal uuesti poliitikutele ette kanda. Nii et eks järeldusi saa sellest teha igaüks ise. Aga ma olen optimist: kui asjast ikka pidevalt rääkida, hakkab midagi kuskil liikuma. Isegi veetilk pidi kivisse augu uuristama, kui ta pikka aega kivile tilgub, nii et lootus jääb.