Eestil on õnnestunud täita Maastrichti kriteeriumid ja eurole üleminek 1. jaanuaril 2011 paistab selle valgusel olevat kindel. Mis ja kuidas juhtuma hakkab ning miks on rahavahetus üldse vajalik, peaks kõige paremini oskama seletada eurole ülemineku asjatundjate komisjoni esimees Tea Varrak.
Asjatundjate komisjon on tegutsenud 2005. aastast ja valmistanud sellest ajast ette Eesti võimalikult ladusat üleminekut eurole. Komisjoni juhtiva rahandusministeeriumi kantsleri Tea Varraku sõnutsi on tehnilist tööd veel üsna palju teha.
Riik ongi kodanike organisatsioon, seega on kõik kasud mõlemapoolsed. Arvan, et kõige olulisem on euro tulekuga saabuv kindlustunne, et meie raha väärtus ei vähene ja säästud ei kahane.
On selge, et eriti oluline on see kindlustunne väljumiseks kõigi aegade ühest sügavaimast majanduskriisist. Loomulikult ei too eurole üleminek meile jalapealt kaasa majanduslikku õitsengut, kuid see on väga hea vahend, mis annab meile tugeva stardipositsiooni uueks majanduskasvuks. Kui hästi seda vahendit kasutada oskame, on meie endi otsustada.
See referendum on tegelikult juba toimunud. Sügisel 2003 kiitis Eesti rahvas referendumil heaks otsuse ühineda Euroopa Liiduga, mis tähendas kohustust liituda euroalaga, kui selleks on täidetud vajalikud kriteeriumid.
Viimaste aastate jooksul on Eesti elanike toetus kuulumisele ELi püsinud stabiilselt väga kõrgel tasemel, üle 80 protsendi. Seega on meil alust uskuda, et rahvas toetab jätkuvalt valitud teed.
TNS Emori jaanuaris avaldatud küsitluse kohaselt on Eesti elanike keskmine toetus eurole üleminekule küll aasta jooksul veidi langenud, kuid selle põhjuseks oli väga selgelt venekeelse elanikkonna vähene informeeritus.
Kui eestlaste hulgas oli toetus eurole kasvanud aastaga 56 protsendilt 59 protsendile, siis mitte-eestlaste seas oli see langenud 36-lt 23 protsendile. Need näitajad seavad meile eelseisvaks aastaks väga kindla eesmärgi - põhjalikult selgitada laiale avalikkusele kõiki eurole üleminekuga kaasnevad praktilisi muutusi, pöörates erilist tähelepanu venekeelse elanikkonna informeerimisele. Selle vajadusega on meie teavituskavades arvestatud.
Tiheda poliitilise ja majandusliku liidu loomine demokraatliku Euroopaga oli Eesti taasiseseisvumisel seatud üldrahvalik siht. Liitumine euroalaga on järgmine loogiline samm sellel valitud teel.
Euroala loomisele pandi alus 1992. aastal sõlmitud Maastrichti lepinguga, nii et sisuliselt oleme peaaegu taasiseseisvuse algusest peale euro suunas liikunud. Oleme olnud edukad ja meid on sageli toodud eeskujuks teistele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele.
Rahareformil ja rahvusvaluuta vahetumisel on oluline vahe. On väga oluline mõista, et eurole üleminek ei ole võrreldav 1992. rahareformiga.
Eurole üleminekul asendub vaid üks vääring teisega ja vahetuskursiks jääb kehtiv Eesti Panga keskkurss. Seega inimeste vara rahavahetuse käigus ei vähene ja kõigi ostujõud jääb täpselt samasuguseks kui varem. Samuti ei seata kellelegi rahavahetusel mingeid koguselisi piiranguid. Nii et kogu elu läheb pärast eurole üleminekut edasi täpselt samamoodi, nagu see praegu on, ainsa vahega, et palka hakkame saama ja poes maksma eurodes.
Eurole üleminekuks vajalikke tegevusi koordineerib valitsuse moodustatud euro asjatundjate komisjon, mis on moodustanud tehniliste küsimustega tegelemiseks seitse alatöögruppi.
Töögruppide tegevusse on kaasatud pea kõik riigiasutused ja hulgaliselt eksperte erasektorist. Oluline roll sujuva eurole ülemineku tagamisel on kohalikel omavalitsustel. Kõik need tegevused võtab kokku Eesti eurole ülemineku plaan, millest praeguseks on valminud täiendatud kaheksas versioon.
Asjatundjate komisjoni töögrupid on ette valmistanud euro kasutusele võtmise seaduse eelnõu, mis reguleerib Eesti krooni eurodeks vahetamist ja krooni käibelt kõrvaldamist, euro ja krooni paralleelkäivet ning muid aspekte. Praeguseks on eelnõu jõudnud riigikogu menetlusse.
Loomulikult käib kogu ettevalmistus tihedas koostöös ja konsulteerimises Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpangaga. Need kaks institutsiooni korraldavad hindamise, et selgitada Eesti vastavust Maastrichti kriteeriumidele. Senistel andmetel peaksid hindamistulemused selguma 12. maiks. Siis kogunevad seda raportit arutama Euroopa Liidu rahandusministrid (Ecofin) ning konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga.
Lõplikult peaks Eesti euroalaga liitumisele heakskiidu andma juulikuine Ecofini koosolek, kui kõik eelnevad etapid on positiivselt läbitud. Sel koosolekul kinnitavad ELi majandus- ja rahandusministrid seega Eesti liitumise euroalaga ning ametliku krooni ja euro vahetuskursi.
Oleme selles veendunud. Kursi muutmisest ei võidaks keegi - ei Eesti riik, kodanik, ettevõtja ega Euroopa Liit või euroala. Seega puudub objektiivne põhjus, miks praegune kurss peaks muutuma.
Eks tehnilist tööd ole veel üsna palju teha. Oleme seadnud valitsusasutustele ülesandeks tagada infotehnoloogiliste süsteemide valmisolek kuus kuud enne eurole üleminekut.
Samamoodi peavad üleminekuks tõsiselt valmistuma kõik erasektori ettevõtted, viies end kurssi eelseisvate muudatustega regulatsioonides ja seadma valmisolekusse oma tehnilised süsteemid. Eriti puudutab see pangandust, kaubandust ja teenindussektorit, kes peavad tegelema suure hulga jaeklientide teenindamisega ja olema ka ise üks rahavahetuse läbiviimise kanal.
Kas Eesti liitumine euroalaga sõltub ühest või kahest (hetkel võimulolevast) erakonnast või ei väära seda protsessi poliitilised kemplused Eesti tasandil?
Eesti liitumine euroga või laiemalt kogu integratsioon Euroopaga peaksid olema sellised teemad, mis seisavad päevapoliitikast kõrgemal. Sellised küsimused vajavad laia avalikkuse toetust.
Mina ei ole poliitik, aga ma ei näe praegu Eestis ühtki poliitilist jõudu, kes sooviks Eesti liitumist euroalaga vaidlustada.
Võin kinnitada, et tavakodanikule ei lähe rahavahetus täiendavalt midagi maksma. Kõik tema kroonid vahetatakse eurodeks ümber keskkursiga ja teenustasuta, kõik sõlmitud lepingud jäävad kehtima muutmata kujul.
Et rahavahetus toimub senise vahetuskursi alusel, ei too see kaasa kursivahest tekkida võivat hinnatõusu. Kõik senised kroonihinnad tuleb ümardada eurodesse ümber täpse jagamistehtega, arvestades kolmandat kohta pärast koma.
See on muidugi ainult asja üks pool. Asja teine pool on see, et meil on vaba turumajandus, kus hinnad kujunevad vabas konkurentsis. Riik ei kirjuta turule ette, millised peavad olema hinnad, ja mingeid hinnapiire pole eurole üleminekul kavas kehtestada. Küll on riik kohustatud hoolitsema selle eest, et kõigil oleksid turul võrdsed konkurentsitingimused ja et mingid sisemised kokkulepped ei viiks turumoonutusteni.
Seetõttu oleme kavandanud meetmeid, mis peavad ära hoidma hindade kunstliku tõstmise seoses eurole üleminekuga ja tagama hindade ümardamisreegli täitmise.
Mõni kuu enne üleminekut kehtestatakse kauplemiskohtades hindade kahes vääringus näitamise nõue, mis annab tarbijale võimaluse eurohindadega harjuda. Ka kauplejad ise on huvitatud sellest, et kõik turuosalised täidaksid hindade ümardamise reeglit. Selle jälgimise tagamiseks on kaubandus-tööstuskoja eestvedamisel kavas sõlmida hea tava lepe. Usun, et õiged eurohinnad paneb paika turg, mis kutsub võetud kohustuse rikkujad korrale.
Teiste eurole üle läinud riikide kogemus on näidanud, et pärast eurole üleminekut on küll tekkinud kerge inflatsiooni kiirenemine, kuid see on jäänud lühiajaliseks ja peatselt on taastunud endine olukord.
Teadaolevalt on kõik senised üleminekud eurole toimunud väga sujuvalt. Kellelgi pole tekkinud rahavahetuse käigus suuremaid tõrkeid, rääkida saab ainult väiksematest tehnilistest viperustest.
Euroalasse saamise vältimatu eeltingimus on Maastrichti kriteeriumide täitmine. Kriteeriumid ei ole mitte eesmärk omaette, vaid need on seatud selleks, et tagada rahaliidus rahanduslik stabiilsus, jätkusuutlik eelarvepoliitika ja ühtlane majandusarengu tase.
Igal riigil on oma arengu eripärad ja seetõttu on ELi iga riigi enda otsustada, millal tal on kõige õigem aeg taotleda euroala liikmestaatust. Nii Läti kui Leedu on kinnitanud oma soovi liituda euroalaga niipea, kui see võimalikuks osutub.
Usun, et Eesti jõupingutused euroalaga liitumise nimel on neile heaks innustajaks ja eeskujuks. Loodan, et Läti ja Leedu on peagi euroalas, sest see on kasulik meilegi.
Üsna harjumatu on esialgu arvestada numbriliselt oluliselt väiksemate hindadega, kalkuleerida omaenda tulude-kuludega. Tuleb muuta suhtumist sentidesse, sest eurosendi ostujõud on ikkagi kroonisendist oluliselt suurem.
Võib eeldada küll, et müntide osatähtsus rahakoti sisus suureneb, aga eks samal ajal hakatakse münte tihedamini maksetel kasutama. Mis puudutab pangaautomaate, siis praeguseks on pankadega kokku lepitud, et krooni ja euro paralleelkäibe perioodil väljastavad sularahaautomaadid 10- ja 50euroseid rahatähti. Pärast seda on rahatähtede nominaalide valik iga panga otsus nagu praegugi.
Oma rahvusvaluutast kroonist loobuda on muidugi natuke kahju. Need on ilusad rahatähed, mis on meie riiki 18 aastat väga hästi teeninud. Aga ma ei tõmbaks kindlasti võrdusmärki vabaduse ja rahavääringu nimetuse vahele. Elame demokraatlikus, ühinenud Euroopas ja euro on samuti meie oma raha, mida me sarnaselt krooniga hakkame tagama oma reservidega.
Tõlgendades vabadust kui õigust ise otsustada, saame euro tulekuga pigem vabadust juurde. Eestis kehtib 1992. aasta krooni tulekust valuutakomitee süsteem, mille järgi krooni kurss on seotud jäigalt algul Saksa marga, hiljem euroga.
See tähendab, et juba nüüd on Eesti majandus otseselt Euroopa Keskpanga rahapoliitika mõjusfääris. Samal ajal pole meil olnud võimalust osaleda Euroopa majandus- ja rahaliidus langetatavate oluliste otsuste väljatöötamisel.
Alles pärast rahaliidu täisliikmeks saamist ja euro kasutuselevõttu hakkavad Eesti esindajad osalema eurogrupi töös, mille roll Euroopa Liidu majanduspoliitiliste otsuste tegemisel järjest suureneb. Samuti hakkavad Eesti Panga esindajad osalema Euroopa Keskpanga nõukogu tegevuses europiirkonna rahapoliitika väljatöötamisel.
Kui euroteemadel räägitakse, on kõne all kõik positiivne, mida euroalaga liitumine Eestile kaasa toob, aga raske on uskuda, et negatiivsed aspektid ja riskid puuduvad.
Sellise suure protsessi puhul on kahtlemata õhus riske, kuid meie tegevusplaan ongi suunatud sellele, et neid riske võimalikult palju maandada.
Rahavahetus peab olema korraldatud võimalikult sujuvalt ja kõigi elanike jaoks turvaliselt. Peame tõsiselt arvestama nende inimeste vajadustega, kelle jaoks rahavahetus on kas kõrge ea või halva tervise tõttu raske. Aga kindlasti ei näe ma eurole üleminekul mingeid suuri ohte või negatiivsete arengute võimalusi.
Euroalaga ühinemisel on määravaks Maastrichti kriteeriumide täitmine. Praeguse teadmise järgi on Eesti täitnud kõik mõõdetavad kriteeriumid ja europüüdluste luhtumise tõenäosus on äärmiselt väike. Sellepärast tegutseme ettevalmistuste ajakavaga 1. jaanuarile 2011 suunatult.