Pärnu vaimulikud hoiavad kokku

Pärnu suurim on 6000 liikmega Eliisabeti kogudus. Pildil suure reede teenistus. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuus aastat tagasi kokku tulnud Pärnu vaimulike ümarlaud koondab enda ümber kõik Pärnu kristlike koguduste pastorid ja püüab oma panuse anda kodulinna elu edendamiseks.

Ümarlaud saab kokku kord kuus. Kohtumistel tekkinud ideed ja mõtted saavad pastorid omakorda edasi anda oma kogudustele, mida on Pärnus 17.

Koos jõuab rohkem

Ümarlaua sekretäri Enn Veesalu sõnutsi suhtlesid koguduste pastorid omavahel varemgi, aga puudus ühtne organisatsioon. "Ligimeste ja ühtlasi kogu kodulinna eest hoolt kanda on iga kristlase kohustus," sõnas Veesalu.

"Püüame kirikute tegevusele lisada sotsiaalset mõõdet, tegelda igapäevaküsimustega ja olla inimeste keskel. Pärnu kogudused on eri suurusega, igaühel on oma eripära ja koos suudame tegutseda efektiivsemalt."

Teadaolevalt on Pärnus ligi 9000 kristlast, Eestis tunnistas viimases rahvaküsitluses end kristlaseks 31-32 protsenti inimesi. Et linnalgi on lihtsam asju ajada ühe kristliku organisatsiooniga kui iga kogudusega eraldi, on üks ümarlaua funktsioone suhelda linnavalitsusega koordineerimaks koostööd ja heategevusaktsioone.

Veesalu kinnitusel on kogudused vajadusel valmis linnale alati mõne konkreetse tegevusega appi tulema. Näiteks on koguduste rahvas ühiselt koristanud lehti Alevi kalmistult ja osalenud "Teeme ära 2008" koristusaktsioonis, peetud on linnarahvale avatud perepäevi, näiteks emadepäeva Munamäel ja isadepäeva Pärnu sõjaväeosas.

Toiduabist palvetundideni

Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo mäletas, et vaimulikke kutsus vahel kokku isegi nõukogudeaegne linnavalitsus, et "kahtlast elementi" instrueerida ja nende tegemistega kursis olla.

"Suhted linnavõimuga võtsid positiivse vormi 1990. aastate alguses, kui linn vajas abi sõpruslinnade saadetud humanitaarabi jagamisel," meenutas Tammo. "Siis tekkis koguduste ühisorganisatsioon Shalom, mille tegevust katab ümarlaud nüüdki."

Shalomi kaupluses töötavad koguduste vabatahtlikud. Shalomi koordineeritud projekt on Rimi ja Pärnu Selverite annetatud parim enne ületanud toidukauba jagamine abivajajatele Eliisabeti kirikus.

Hea näide Pärnu koguduste koostööst on palvetunnid Tammistes vanurite hooldekodus, mida peavad kindla graafiku alusel mitme koguduse vaimulikud. Eliisabeti kirikus harjutab oikumeeniline naiskoor, mille liikmed kuuluvad paljude koguduste hulka.

Kord aastas peetakse kuningapäeva, kus saavad kokku kogu linna pühapäevakoolide lapsed.

Praegu on koguduste juhtidel  töös valmistumine Pärnu rahvusvahelisteks hansapäevadeks. "Programmis on kindel osa kristlikel teenistustel," avaldas Tammo. "Planeerime kahte palverännakut,  Raekülla ja Audrusse."

Vahel on ümarlaua pastorid pidanud ühiseid palveteenistusi, näiteks nelipühade ja aasta alguse teenistustel.

Vastuolud ja ühisosa

Pastorid leiavad ühiselt, et liiga palju räägitakse kirikute võimalikest vastuoludest. Reaalsuses on konfessioonid lihtsalt erineva ajaloo ja traditsioonidega, kuid nende ühisosa ja koostöö on palju suurem, kui arvatakse.

Näiteks meedias võimendatud vastuolud Eesti apostliku õigeusu ja Moskva õigeusu patriarhaaadi vahel ei kandu kuidagi üle väikelinna kahe kiriku suhtlemisse. Mõlema kiriku esindajad on ümarlaua ühistes ettevõtmistes koos olnud, probleeme kohalike koguduste ja preestrite vahel polevat.

"Inimesed teenivad rahus oma liikmeskonda," ütles Tammo. "Konfliktid on kõrgemal tasemel ja sellel on poliitilised ja juriidilised selgeks rääkimata põhjused."

Pärnu Eliisabeti kiriku pastor Enn Auksmann tõdes, et väikesed kogudustevahelised erinevused tulevad ümarlauas välja küll. "Näiteks kui mõne väiksema koguduse esindaja pakub välja ühise väljasõidu suurel reedel, laiutame meie Joosepiga käsi: meil on vaba päeva asemel suured teenistused," seletas pastor.

Veesalu sõnutsi on väikestel ja suurtel, mitmetuhandelise liikmeskonnaga kogudustel täiesti erinevad probleemid, kuid erinevustest tähtsam on otsida ühisosa ja üksteist aktsepteerida.

"Tavaliselt pöörduvad ilmalikud partnerid, näiteks linnavalitsus, just Eliisabeti koguduse või õigeusu kiriku poole, kui on vaja midagi õnnistada," väitis Auksmann. "Hiljuti oli hea näide koostööst uue spordihalli pühitsemine, kus osalesid mitme kiriku pastorid."

Integratsioon kirikute kaudu

Palju kiidusõnu jagub pastoritel vene kogudustele. Tammo meenutas, kuidas nende koguduste esindajatega saadi kokku kohe pärast pronkssõduriga seotud sündmusi ja arutati ühiselt, kuidas inimesi rahustada ja ülesköetud tundeid maandada.

"Rääkides integratsioonist, peaks minu meelest see kõigepealt toimuma just usulisel, mitte poliitilisel pinnal," arvas Auksmann.

"Meid ühendavad usulised arusaamad ja tagapool on muud asjad, mis meid võivad lahutada. Suheldes vene vaimulikega, pole me kunagi rahvuse või ilmavaate pinnal vastuolu kogenud. Vene kogudused on küll teistsuguste traditsioonidega, ometi tunneme alati nende kaasasolemist. Nemad mäletavad hästi, mida tähendas nõukogudeaegne tegelikkus, tundsid kristlased ju omal nahal nõukogude võimu tõelist palet ja tagakiusamist."

Enn Veesalu lisas, et näiteks Ida-Virumaal on vene koguduste ümber kogunenud Eesti riigile vaat et lojaalsem seltskond, kui seda on paljud eestlased ise. "Olen sealsete kogudustega toiduabi projekti raames suhelnud ja rõõm on näha, kui aktiivsed ja riigitruud on nende pastorid."

Ajad muutuvad, kirik jääb

Massiliselt tuldi kirikutesse Eesti iseseisvudes, suurte muutuste ajal. Heaolu kasvuga tekkisid inimestel muud huvid, uute kriiside saabudes hakatakse taas rohkem vaimsete asjadega tegelema.

Eliisabeti koguduses on liikmete arv viimasel ajal veidi kasvanud, märgatavalt rohkem on inimesi jumalateenistustelgi. "Koguduse liikmed on muutunud teadlikumaks, nad tahavad osaleda koguduse töös," oli pastor rahul. "Samal ajal oleme leerilaste suhtes nõudmistega rangemad, küsimus pole ju lihtsalt nimede kirikusse kirja saamises, vaid tõsise usulise otsuse vastu võtmises."

Viimaste aastate tõusud-langused on tõstnud kirikute töö intensiivsust ja toonud kogudustesse juurde nooremaid inimesi.

"Noored pole hukas," väitis Tammo. "Nad on avatud ja aktiivsed, üle saanud minevikutaagast. Võib-olla on nad ühtlasi avatumad halbadele mõjudele, aga neil on valmidus koos midagi ette võtta, ära teha, oma suhtumist näidata. Mul käib tundides küllalt palju kristlikke noori ja nende eetilised väärtused on igatahes paigas. Nad ei anna alla kõikvõimalikele sõltuvustele ja rumalatele moevooludele, mis aeg-ajalt noortekultuuri tungivad."

Hingeabi kirikust

Pastorid leiavad, et kiriku põhiülesanne on jagada head sõna ja teenida inimesi, tõsta neid üles maisest ja tihti masendavast madalusest, jagada Jumala antud kevadist ülestõusmise väge.

Eliisabeti kiriku pastor rääkis, et tema juurest otsivad oma probleemidele lahendusi needki inimesed, kes ei tea midagi Jumalast ja kristlusest, kuid arvavad siiski, et kirikust peaks abi saama. "Tulid kolm noort naist, kelle sõbral olid suured pahandused, ja küsisid, mida teha," meenutas Auksmann. "Võib-olla olid nad kõik muud kohad juba läbi käinud, sensitiivid ja selgeltnägijad? Usulist tagapõhja neil polnud, aga palvetasime koos."

Ligimesearmastus on kuulunud kristlaseks olemise juurde kristluse sünnist peale. Isegi Rooma impeeriumis valitsenud keiser Julianus, kes üritas paganlikku kultust taastada, tõi kristlasi oma rahvale eeskujuks ligimestest ja vaestest hoolimise poolest.

"Kui näeme igas inimeses Jumala loodut ja Kristuse venda, pole muud võimalust kui teisi teenida ja anda seda, mida suudame," tunnistas Auksmann. "See teadmine on kristlastel igal ajal olnud, lihtsalt praegusel ajal on vajadused suurenenud ja avanenud võimalused nähtavamalt midagi teha. Näiteks toiduabi, mida kaupluste kaasabil jagame, on paljudele hädavajalik. Minu juurde on tuldud tänama, öeldes, et need annetused on aidanud mõnel perel jälle nädala ära elada."

Tammo sõnutsi on nendegi kogudus jätkuvalt valmis ühisprojektides osalema. Massilist heategevust küll arendada ei saa, aga kui kellelgi pole leiba lauale panna, on mõni lahendus ikka. Kristlaste soov aidata ulatub Eesti piiridest kaugemalegi, näiteks koguti kokku päris suur summa Haiti katastroofi ohvrite abistamiseks.