Ivari Padar: Euro, suur tasakaalustaja

Ivari Padar. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Euro ergutab Eesti majanduse järgmist kasvutsüklit, aga võtab samal ajal nurgad maha senistelt makromajanduslikelt liialdustelt - selline on lühidalt kokku võetuna saabuva euro mõju.

Suure hooga valmistub Eesti euro tulekuks. Õhus on muutuse, ennekõike paremaks muutumise hõngu ja ootust. Nagu ikka on skeptiliste eestlaste seast välja sulanud need, kes otsivad euro halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalismi lõpust. Arukas on see, kes imet ei looda, kuid usub paremusse. On hea meeles pidada kahte suurt eelist, mis eurol on meie rahvuslikus rüüs raha ees.

Ühildumine Euroopaga jätkub

Eesti majanduse ühildumine Euroopaga saab euroalas jätkuda. Mõne aasta eest olid tavapärased jutud Eesti majanduse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Nüüd teavad vahest kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkama hulka ei pääse ja tuleb tööd teha.

Majanduseksperdid räägivad sellest, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas tootlikkuse kasvu, mistõttu Eesti konkurentsivõime parandamine on hädavajalik. Ehk lihtsalt öeldes: meie palgatase oli vahepeal kõrgem, kui me muude turgude ja palgasaajatega võrreldes väärt olime.

Selles väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult.

Tootlikkus on suhteline: pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem niisama tootlik kui Soome oma. Vahe on selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab toota ja müüa sadu kordi kallemaid asju kui Eesti ettevõtja.

Tootlikkuse kasv on seega majanduse üldise konkurentsvõime küsimus. Meie konkurentsivõime ei peitu madalas palgas või madalates maksudes, vaid oskustes teha midagi, mille järele on globaalset nõudlust. See võib olla allhange, kui ta on osa kõrge väärtusega tooteahelast. Sellist allhanget ei tasu põlata.

Konkurentsivõime eelduseks on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Ma olen kindel, et Eestis antav haridus on poliitikute pidevast ähmitsemist hoolimata rahvusvahelises võrdluses täiesti korralik. Kui arvestada meie teadmisi, oskusi ning tööharjumusi, on Eestis tootlikkuse tõstmiseks ruumi küll. Visalt tuleb otsida vaid oma kohta turul.

See kõik on väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita, igal juhul on vaja väljast lisa. Nutta taga rahvusliku kapitali kadu on mõttetu ja rumal. Rahvuslik kapital kosub tegelikult selle peal, et meie pangad on suutelised tooma siia rahvusvaheliste rahaturgude pakutavat.

Pakkumine sõltub aga kindlustundest. Mõelge ise: mõni Lääne-Euroopa pensionifond peab tegema otsuse, kas suunata oma raha kasvuturule, kus hariduse ja oskuste ning tööjõukulude vahe tõotab kasumit, nagu see on praegu Eestis. Tal on valida kahe turu vahel: ühes rakendatakse oma valuutat sellega kaasnevate poliitiliste ja muude riskidega. Teise majandus on ankurdatud euro kaudu Frankfurti. Uskuge mind, valik tehakse teise kasuks.

Liialduste vältimine

Euro tähendab hurraa-majanduse vaibumist Eestis. Enam ei saa ratsa rikkaks pangast raha ammutades. Ma juba mainisin, et eraisikute laenukoormus pole veel jõukus.

Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osa, tuleb tunnustada, et eestlane tuleb, hambad ristis, oma võlaga ise toime. Mis ei tähenda, et õigusruumi parandades ei võiks seda koormat kergendada.

Laenupakkumise liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal. Selleks on kaks põhjust. Esimene on globaalne: enam ei tule ilmselt kunagi sellist laenupakkumist, nagu äsja üleilmselt kogesime. Selle nimel töötavad kõik kõrged kogud ja asutused, millel selleks jaksu ja voli on.

Teine põhjus on otse euroga seotud: Eesti majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopa omaga. Meie kiire tõusu aastatel toimus see kasv kroonimajanduses, kuid eurosisendi ajel. Laenupakkumise motivaator oli see vahe, mille võrra meie kasv kiirem oli, ning lisariskimarginaal väikese valuutaga majandamisest, mille arvelt omakorda oli võimalik teenida. Ei midagi saatanlikku.

Kasvutempo tekitas aga ilmselgelt liialdatud kasvu ootusi, kodumajapidamisteski. Tuld bensiiniga kustutavad valitsused, mis reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisaeelarveid teha, ainult süvendasid probleemi.

Nüüd tasub võtta teistsugune hoiak: pingutada tuleb ikka, aga kasv saab olema mõõdukas. Ja kinnisvarast kujuneb üks mõõdukate marginaalidega majandusharusid. Ime lubajaid ei tasu uskuda majanduses ega poliitikas. Keskenduda tuleb sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.

Euro oludes on tasakaal märksa parem, sest siis pole enam rahaturgudel lisariskimarginaale. Kodanikel on mõistlik tõlkida üldised kasvueeldused oma pere majandamise eeldusteks, arvestada paariprotsendise inflatsiooni ja heal juhul mõne aasta pärast sissetulekute nelja-viieprotsendise kasvuga. Varem või hiljem hakkab vääramata kahanema tööpuuduski. Pole ju nii paha?