Heljo Pikhof: Kullast ja eurostki kallim on laps

Heljo Pikhof. Foto: .

Tublisti üle 100 000 töötuga ühiskonnas ei söanda kõige paadunumgi liberaalse majanduse pooldaja väita, et töö kaotamine on inimese enda süü või hooletus. Töötuid tuleb aga aina juurde, ka pikaajalisi töötuid, kes enam ei saa töötukassast piskutki abiraha. Neis oludes ei ole valitsus astunud ainsatki sammu, et kulutulena levivale vaesumisele piiri panna ja aidata neid, kes end ise aidata ei suuda.

Keegi ei oska täpselt öelda, kui palju sirgub meil praegu lapsi ja noori, kelle pere peab läbi ajama töise sissetulekuta. Nende laste üle ei peeta arvestust, justkui poleks neid olemas. Jah, ei ole tõesti vaja suurt malakat, et inimest sandiks lüüa: piisab, kui oled valitsuse silmis null.

Üha sügavamasse vaesusesse vajuva pere lapse kannatusteraja võib visandada umbes sedasi: esmalt võetakse sult armsad mängukaaslased ja lasteaiatädi, siis klaveriklass või jalgpallitrenn ja õrnas teismeliseeas võimalus sõprade seltsis kinos või klassiekskursioonil käia, lõpuks sõbradki.

Tõrjutus toob sagedasti kaasa käegalöömise kõigele, õppimiselegi. Põhikooli poolelijätmine on viljakas pinnas uue ringi töötuse ja heitunute põlvkonna tekkele. Korraliku hariduseta jäänud kalestunud hingedega noored ei püüdle pahatihti enam kuhugi.

Kohe tuleb seada sisse seiresüsteem, selgitamaks välja need pered, kus laste toimetulek nõuab lisatoetust. See on eeldus, et aidata äsja kriisi sattunuid enne, kui elu neil jalad alt lööb.

Riik ja omavalitsused peavad leidma lisaraha, mida anda otse koolidele ja lasteaedadele. Töötute vanemate laps ei tohi jääda ilma lasteaiakohast, huvikoolist ega tervislikust toidust pika õpipäeva kestel. Samuti tuleb suurendada riigi ja omavalitsuste võimekust lastega perede abistamisel, sest masu on kokku kuivatanud nii lastele mõeldud teenused-toetused kui lastekaitsetöötajate arvu.

Veel peab riik hakkama maksma 450kroonist lisatoetust neile lastele, kelle töötud vanemad ei saa töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust, ning lõpetama lapsetoetuse mahaarvamise toimetulekutoetusest.

Sotsiaaldemokraadid taotlevad mullu suvel vastu võetud ja äärmiselt kallutatud töölepingu seaduse sirgemaks rihtimist selles vaimus, nagu töötajatega algul kokku lepiti.

Töötuskindlustuse hüvitis peab tõusma 70 protsendini ning töötuse jätkudes 50 protsendini varasemast palgast. Hüvitist saavate inimeste hulka tuleb suurendada nendega, keda sunnitakse töölt lahkuma poolte kokkuleppel või lausa omal soovil. Oludes, kus kõik juhutööd haaratakse lennult, ei löö arukas inimene ju ust tagantkätt kinni.

Rahaline kate selleks on olemas: rekordkõrge tööpuuduse puhul ületavad töötuskindlustuse tulud selgesti kulusid. Läinudsuvisest maksemäära tõusust ei võitnud inimesed midagi. Valitsusliit pani töötukindlustuse hoopis eurole üleminekut kindlustama. Ometi ei ole euro mingi imerohi sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Meie väikese ja vananeva rahva iga laps peab olema kullast ja eurostki kallim!

Sotsid ootavad, et valitsus arvestaks meie ettepanekutega ja suhtuks tõsiselt algatusse tulla hiljemalt mais välja tegevuskavaga laste ja noorukite vaesumise tõkestamiseks ning arenguvõimaluste kaitseks.

Äsja valminud kogumiku “Vaesus Eestis“ autorid prognoosivad, et oodata on senisest veel suuremat rahvastiku kihistumist ja ebavõrdsuse kasvu. Et Eesti ei läheks teravate kontrastide või lausa slummistumise teed, on hädavajalik pakutud meetmed ellu viia. Aastas nõuavad meie ettepanekud riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest mõnisada miljonit lisakrooni, mis hea tahtmise korral on leitavad.

Riik on kohustatud toetama hädas peresid. Kui jätame praegu kitsikusse sattunuile abikäe ulatamata, paneme kogu ühiskonna alla tasapisi tiksuva pommi.