/nginx/o/2009/03/26/153873t1h14bc.jpg)
Meile on õpetatud, et protektsionism on halb. Protektsionistlikud majandused ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ega salongikõlblikud. Eesti-sugune majanduslik oivik ei tohi kindlasti protektsionistlikke mõtteid mõelda, veel vähem tegusid teha.
Samal ajal on viimane nädal meie ette asetanud kaks probleemi, millele vastuseid otsides satume keelatud alale.
Loobumine kodumaisest värskest lihast ei ole majanduslikult loogiline. Kahjuks ei ole meil ükski toidukauplus hakanud kauba juurde kirjutama, kui mitu kilomeetrit on see läbinud, et poodi jõuda.
See aitaks tarbijal valikuid teha: nähes kilomeetrite hulka, saab hinnata umbkaudu, kui suur osa kauba hinnast sisaldab transpordikulusid, ja teha järeldusi kauba tegeliku väärtuse või dumpingu kohta. Teiseks aitaks pakendil märgitud kilomeetrite arv valida kodumaiseid või kodulähedasi tooteid.
Rimi loobumine kodumaisest lihast kannab muidugi teist majanduslikku loogikat – parema positsiooni võtmist hinnaläbirääkimisteks. Sellised manipulatsioonid tekitavad lõpuks siiski protektsionistliku reaktsiooni ja seda ei saa tarbijale pahaks panna. Praeguseks on Facebookis liitunud Boikott Rimile grupiga 3839 inimest ja Rimi on taas lubanud müüki võtta kodumaise liha.
Lääneeurooplased mõtlevad teistmoodi kui eestlased. Kui eestlased ühendaksid oma riigi hea meelega Venemaa küljest lahti ja kinnitaksid kusagile lõunapoolusele, siis sakslased paistavad tahtvat ennast Venemaaga üha rohkem siduda.
Ma arvan, et Eestis tajutakse gaasi- ja elektrisõltuvust Venemaast julgeolekuriskina. Ning julgeolekut suurendava tegurina nähakse kodumaist ja sõltumatut energiatööstust. See on ju jälle peaaegu et protektsionism. Mis siis, et tervemõistuslik.
Paar aastat tagasi majanduskriisi ajal juhtus, et India, Indoneesia ja Hiina lõpetasid vanapaberi ja plastijäätmete vastuvõtu Euroopast.
Inglased avastasid siis oma suureks üllatuseks, et nende saare peal polegi õieti vanapaberivabrikuid. Ja kuna vanapaberit polnud kuhugi panna, ladustasid nad seda vanadesse lennukiangaaridesse. Kui seni oli Euroopa jäätmemajandus üles ehitatud eeldusele, et kõiksuguse sodi sai alati Aasiasse ära saata, siis nüüd tuli seda eeldust revideerida.
Revideerimise põhijäreldus oli see, et tuleb investeerida kohapealsesse tootmisesse ja vähendada oma sõltuvust Aasia töötlejatest. Isegi siis, kui Aasias pakutakse sama sekundaarse tooraine eest rohkem raha. See on taas protektsionistlik poliitika. Meie lohutuseks on see aga juba europrotektsionism.