Kalvi Kõva: Siga ei ela supermarketis

Kalvi Kõva Foto: Postimees/Scanpix

Kas linn saaks hakkama maaeluta? Loomulikult on see võimatu. Leib laual, maavillane labak käes, kasehalg kaminas, rõõsk piim kannus, verivorst jõululaual või suvepuhkus kaunil Haanjamaal – kõik see on otseselt seotud maaelu ja põllupidamisega.

Need elulised asjad moodustavad maaelu terviku, tagades korteriinimesele täisväärtusliku elu. Maainimesele moodustavad need väljundid aga elulaadi.

Käsitöö, põllumajanduse, maaturismi ja metsanduse puhul on tegu üksteist täiendavate ja toetavate valdkondadega, mistõttu ühe kukkumine viib langusesse teisedki.

Õnneks on Eesti inimesed leidnud viimastel aastatel üles kaunid Eesti paigad, kus puhata. Järjest rohkem on ausse tõusnud maavillased karupüksid ja kampsunid. Oleme õppinud lugu pidama metsast ning hakanud puitu väärikalt kasutama. Samal ajal kuuleme jutte Maarjamaale veetavast odavast toidukaubast.

Põllumehed on oma kaupa pakkudes tihti silmitsi tõsiasjaga, et nende suure vaevaga toodetut põlatakse hinnavõrdluses Poola, Leedu või Soome ja Saksamaa toodanguga kalliks. Nii peavadki raske töö tegijad maha salgama valatud higi ja müüma oma kaupa alla omahinna.

Siis lüüakse selg sirgeks ja minnakse uuesti külvama, lootes ikka ja jälle, et ehk läheb homme paremini. Nii kestab aastast aastasse.

Miks siis meie talumees ei suuda naaberriikide põllumeestega konkureerida? Vastus on väga lihtne: Põhjamaades annavad naabritele konkurentsieelise peaaegu kolm korda suuremad riiklikud toetused. Lõuna suunal aga paranevad iga kilomeetriga kliimaolud. Ja nii ongi Eesti põllumees sunnitud tootma ja turustama ülirasketes konkurentsitingimustes.

Aga mis saab siis, kui maainimese ramm katkeb? Kui ta lõpuks tunnistab, et põllumees ei olegi põline rikas. Kui ta jätab lehma ahtraks ega võta enam uuel kevadel seapõrsast ning otsustab hoopis karjalauta diskoteegi ehitada ja sinna Poolast tantsijad palgata. Kes toob leiva lauale siis, kui Leedus on ikaldus ja Soomes toetused langenud?

Eestlane peab olema võimeline ise oma rahva ära toitma. Me saame kõik anda panuse selle nimel, et nii kodumaise toidu osa kui laiemalt maaelu roll kasvaksid. Äsjane Rimi lihasaaga näitas kujukalt, et paljud meie inimesed oskavad olla põllumeestega solidaarsed ja vajadusel jalgadega hääletada.

Rimi toiduketi otsus mitte müüa enam oma kauplustes värsket Eesti sea- ja loomaliha tekitas rahva seas õigustatud meelepaha: osa tarbijaid asus lausa Rimi poode boikottima.

Oma rahva äratoitmise eesmärk on suunatud kindlalt tulevikku. Mujalt riikidest toidu transportimine muutub kütuse kallinemise tõttu järjest kulukamaks. Samuti raiskab toiduainete kauguste tagant kohaletoomine taastumatuid energiaressursse.

Linnainimese sügavkülmas ja maainimese soolatünnis olgu ikka Maarjamaa laudas kasvatatud sea pekk.