Toomas Kivimägi: Heakord on selle aasta prioriteet

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi. Foto: Ants Liigus

Nädala eest alustas aktiivne ja tubli Pärnu linnakodanik Naali-Marie Liivrand oma kirjutist Pärnu Postimehe arvamusküljel kaunilt: “Eestis nii kaua püsinud tõeline talv vannub siiski alla kevade soojusele, mis annab jõudu edasielamiseks ja kosumiseks“.

Artikli (vt Naali-Marie Liivrand, “Majaomaniku rõõmud ja mured”, PP 8.04) põhisisu oli jääpurikad ja linna heakord. Sellest ajendatuna tekkis mõte kirjutada linna heakorrast veidi laiemalt.

Puhtaim suurlinn Eestis

Eesmärk pole väiksem, kui et Pärnust peab saama puhtaim suurlinn Eestis. Linna heakord oli kodanike üks põhimuresid enne valimisi ja linnapeanagi olen saanud mitu kirja, mis väljendavad muret linnapilti risustava keskkonna pärast.

Kasutan sõna “suurlinn” seepärast, et Eesti mastaabis on Pärnu kindlasti suur linn. Samal ajal on selge see, et suures linnas puhtuse ja korra hoidmine on arvestatavalt keerulisem kui väiksemates linnades.

Enim riivab silma ja enesetunnet tänavatel ja haljasaladel vedelev koristamata olmeprügi: kilekotid, paber, klaastaara, autokummid. Loomulikult ei kaunista linna riisumata lehed või mahakukkunud puuoksad, ent need on siiski loomulik osa loodusest ja selle korrastamiseks võib mõne lisapäeva saada. Küll ei kehti see olmeprügi kohta.

On täiesti arusaamatu rääkida mingitest kuupäevadest, mis ajaks peab olmeprügi koristatud olema. Maksimaalselt on selleks aega 24 tundi. Pärnu rannas käivad inimesed 365 päeva aastas. Mõistagi seab siingi piirangud raha, mille oleme valmis kulutama prügi koristamise peale, kui räägime linnavalitsuse poolt hooldus- ja koristusteenusega kaetud lepingutest. Kogu avalik linnaruum ei olegi lepingutega hõlmatud (näiteks mõni metsaala, rannaniidud).

Alustada tuleb neist, mis lepingutega kaetud. Ja siinkohal peamine: oleme heakorra suhtes oluliselt nõudlikum linnavalitsus kui meie eelkäija, seda nii enda, oma lepingupartnerite, äriühingute kui eraomanike suhtes.

Vastandlik pilt

Tulin möödunud nädala esmaspäeval kodust tööle jala ja pilt, mida nägin, oli äärmiselt vastandlik.

Enamik majaomanikke oli oma kinnistu ja sellega piirneva ala ideaalselt korda teinud. Samal ajal oli ainuüksi sellel lühikesel lõigul kümme kinnistut, mis ise või millega piirnevad kõnniteed nägid välja üsna inetud. Üks neist kinnistutest kuulub linnale.

Tänaseks päevaks on neist seitse kenasti korda saanud tänu kinnistuomanikele ja koostööle linnavalitsusega. Jäänud on kolm. Üks neist on juba ajalooliselt probleemne krunt Aisa 4b, mille omanikud asuvad välismaal, ent see fakt iseenesest ei muuda vähimalgi määral krundi omaniku kohustuste sisu.

Samasuguses olukorras on naaberkrunt Aisa 4c, samuti prügi kogumisala. Selle kinnistu puhul ei ole hea sõna vilja kandnud ja oleme kinnistu omaniku suhtes alustanud väärteomenetlust.

Alaliste probleemsete kruntide puhul tuleks kaaluda sundkoormise panemist krundiomanikele. See tähendab, et linn tellib koristuse, ent selle töö on krundiomanik varem kinni maksnud.

Võimalus loobuda kinnistuga piirneva linna kõnnitee korrashoidmisest vastava tasu maksmisega linnale oli üks aruteluteemasid enne valimisi ja minu arvates tuleks vastav süsteem luua.

Rõhutan, see oleks võimalus, mitte kohustus. Siis langeks ära proua Liivranna tõstatatud probleem mõnele omanikule üle jõu käivatest kohustustest jääpurikate katuselt lükkamisel või lume koristamisel.

Kolmas, üks suuremaid prügikoldeid on raemajast vaid 50 meetri kaugusel. See on kolmene kompleks: Suur-Sepa 13a veetorn, alajaam ja linnatänav. Alajaam ja linnatänav on korda saanud, Suur-Sepa 13a veetorni kohta on vastav palve edastatud pankrotihaldurile. Tulemust antud tähtajaks polnud.

See kompleks on üks keerukamaid kohti, kuna sinna tekib 100milliliitriseid pudeleid iga päev lausa kümnete kaupa. Ja see “sõpruskond“ sealt kuhugi ei kao. Ala pole võimalik aiaga piirata, sest seal on avalik linnatänav. Ega piiramine olegi lahendus, siis kolib seltskond mõnda teise kohta. Eksperimenteerime seal sobiliku prügikasti paigaldamisega lootuses, et sinna kasti satub rohkem prügi kui murule. Aeg näitab.

Karistamine pole eesmärk omaette

Prügimajanduse korrastamise üks peamisi komponente meie käitumisharjumuste kõrval ongi küllaldase arvu sobivate avalike prügikastide olemasolu. Oluline on märgiliselt ja nähtavalt eristada, millised neist on avalikud, millised eraomanduses.

Olen mitmel korral tühje pudeleid või vanu ajalehti spetsiaalprügikonteineritesse viies olnud mõneti ebakindel, kas tegu on erakrundi konteinerite või avalikega. Avalikud konteinerid võiks mingi kleepsuga märgistada. Peale selle tuleb teatud perioodilisusega kohalikus ajaleheski eri liiki prügi äraandmise paikade kohta informatsiooni jagada. Olen ise kogunud kotitäie vanu elektripirne, aga kuhu need viia? Ei tea.

Teine probleem, mida olen märganud paaril hommikul Rüütli tänaval, on väikesed lahtised prügikastid, kus hommikuks on kastide kõrval niisama palju rämpsu kui nende sees. Mugav on küll prügi sinna visata, ent kergesti tuleb see sealt väljagi. Põhjuseks aplad linnud või suuremad olevused, kuid ilmselt oleks vaja senisest teistsuguse tehnilise lahendusega prügikaste.

Prügi on midagi, mida tekib iga päev ja suurtes kogustes. Seepärast nõuab see igapäevast hoolt ja tähelepanu.

Sel esmaspäeval nägin eeskuju väärivat käitumist: Karusselli 24 juures väljus autost kena naine, kes enne kui majja astus, viskas pilgu kinnistuga piirnevale kõnniteele ja alles seejärel, kui oli korjanud sealt üles kellegi loobitud jäätisepaberi ja muu prügi, tuppa läks. Nii lihtne see ongi. Aga kui paljud meist nii käituvad? See kummardus võttis vaid minuti, ent linn sai puhta ja hoolitsetud väljanägemise.

Oleme prügi ja prügistajatega kompromissitud. Ennekõike soovides, et meie ühise kodulinna väljanägemine oleks kaunis ja meeldivaid emotsioone pakkuv, samuti respektist nende kinnistuomanike ja kojameeste vastu, kes oma krundi ja sellega piirneva ala väga kenasti korras hoiavad.

Karistamine ei ole eesmärk omaette, rääkimata sellest kui esmasest abinõust. Esimene faas – hea sõna ja meeldetuletus. Aga nende puhul, kellele sellest ei piisa, pole meil valikut: väärteomenetlused on meie linna parema väljanägemise nimel.

Pärnust saab puhtaim suurlinn Eestis. Meil on selleks palju häid eeldusi: imeline loodus, tublid kojamehed, kohusetundlikud majaomanikud. Ja Pärnu linnavalitsus oma lepingupartneritega ei taha teile alla jääda. Kaunist kevadet!