100aastane Alma Visnapuu võimleb ja jookseb toas

“See sall, mis mul ümber, on juubelikingitus. Las ma võtan valged roosid ka veel kätte, need meeldivad mulle väga,” ütleb Alma Visnapuu fotograafile. Foto: Urmas Luik

“President Toomas Hendrik Ilvese õnnitlus saabus päev varem,” mäletab Sindis elav ja 27. märtsil oma 100. sünnipäeva tähistanud Alma Visnapuu. “Ju see oli varem posti pandud. See oli mu esimene õnnitlus.”

Alma on üleni üks üllatus. Mõelge ise: 100aastane daam tuleb ilma kepita teile trepile vastu, naeratab lahkelt, kallistab kõvasti-kõvasti ja tunneb lehelugemise järgi isegi ajakirjanikud ära. “Olete ikka 100aastane?” tuleb tahtmatult üle huulte. “Olen, olen,” kinnitab Alma.

Juubelil pakuti 80

Juttu oma krapsakusest jätkab Alma südamest naerdes ja tulija kätt pigistades: “Aitäh, aitäh imestamast … Iga naine tahab noorem välja näha! Kui Sindi linnapea mind õnnitlemas käis, ütles, et pakub 80, mitte rohkem.”

Alma toas on veel juubelililli, kingitusi ja kaarte majarahvalt, töökaaslastelt, sugulastelt, Sindi linnavalitsuselt. Laualt leiab lugemiseks presidendi õnnitluse ja mobiiltelefoni, millega vanaproua oma lähedastele helistab.

Alma loeb majarahva kingitud pildilt läikleva klaasi alt luuletust ega pane prille ette: “Aeg voolab kui jõgi, kaasa ta kannab, aeg hõbedat juustesse annab …” Ja räägib: “Suuremat kirja näen niisama lugeda. Väiksema jaoks pean prillid võtma, sest arst hoiatas, et ei maksa silmi üle pingutada.”

Alma tõdeb, et õnneks pole nägemisel viga. Kuulmisega on pisut halvem lugu: vaiksemad kohad televiisoris kipuvad kaduma minema. Oma jalgu kritiseerib ta kõige rohkem, kuna need kippuvat valutama.

“Paar aastat tagasi jalutasin väljas kilomeetri maad maha. Vahepeal puhkasin pingil, siis tulin tagasi. Praegu ei julge ma hoovist kaugemale minna. Mul on aias tool, kus istun. See asub tulpide juures, olen nende sibulaid hulga maha pannud ja ootan, millal õiteaeg tuleb. Hoovis ja aias liigun kepiga. Maasikapeenra eest heki taga tahaksin tänavu veel hoolt kanda,” jutustab vastne juubilar.

Õnneks käivad Almat abistamas hooldaja Ene ja naabermaja Valli. “Kui endal jõudu napib, siis nemad aitavad,” lausub ta. Nii et toitu koju tooma Alma ise ei pea, ka apteegis- ja arstilkäigul ollakse abiks.

Valgamaal sündinud Alma sattus Sinti tänu abikaasa Leo tööle. Mehelt sai ta Visnapuu nime. Neiupõlves oli Alma aga Tiks. Lapsepõlvest Aakre vallas meenutab naine haruldast juhtumit.

Mäletab Julius Kuperjanovit

“Olin kümneaastane, kui meie tee ääres asuva maja uksest astus sisse Julius Kuperjanov. Ta tutvustas end ise ja palus meilt juua. Minu vanem õde hakkas nutma: käisid lahingud ja Vene väed Paju all olid meist pea niisama kaugel kui Sindi Pärnust. Kuperjanov lohutas ja ütles: “Küll me nad minema ajame!” Mäletan ta olekut, sellist mehist ja energilist.”

Väejuht Kuperjanovil oli kiire, kohtumine temaga põgus, kuid hetk jättis kangelase igaveseks meelde. Alma on haruldasest mälestusest tuttavatele ja sugulastele palju kordi rääkinud.

Naine mäletab püssilaske ja seda, kuidas pereliikmed oma kivimajas tihti põrandale viskusid, et kuulid aknast sisse tulles neid ei tabaks.

“Kuulid tulid vastu seina plõks ja plõks,” mainib Alma.

Alma on õppinud õmblemist. Pätsi ajal vuristas ta eraõmblejana klientidele rõivaid teha. Sellest hoolimata oskas ta kõiki talutöidki.

Sindis elamine algas abikaasa Leo ja ainsa poja Jaagu kasvatamisega. Alma abiellus 1936. aastal Rõngu kirikus, töötas Sindi linnavalitsuses koristajana ja kõige kauem Sindi haiglas sanitarina – 16 aastat.

Poeg Jaak õppis ajaloolaseks, elab ja töötab Tallinnas. Oma kahest lapselapsest räägib Alma uhkusega: Maria õpib Hiinas hiina keelt, Laura Tallinnas EBSis ärijuhtimist. “Minul endal on kõigest kuus klassi haridust, aga olen õppinud palju käsitöö tegemist ja õmblemist,” tunnistab ta.

Talletatud elutarkused

“Magamine on väga tähtis,” kinnitab Alma. “Olen unerohuga maganud juba mitukümmend aastat. Kui olen saanud magada, tunnen end hommikul ärgates terve inimesena.”

Alma sugulane ja ristitütar Agnes, kes elab Toris ja kelle poeg on Tallinnas spordiarst Gunnar Männik, toonitavat tihti: kui vähegi saad, siis ikka liikuda! “Nii ma jooksengi toas vaibal, käin ümber tugitooli mitu tiiru edasi-tagasi. Võimlen ka: panen end kušetile selili ja teen jalgrattasõitu: vehin jalgadega, nagu sõidaksin,” räägib vestluskaaslane.

Alma on kindel, et süüa tuleb korralikult ja ikka tugevamat toitu. “Mulle ainult suppi süüa ei maitse, tahan kastet ja kartulit. Kui laupäeval ja pühapäeval Sindi kohvik kinni on ja praadi osta ei saa, teen juurviljatoitu: keedan kapsast, porgandeid. Olen kapsast ka hautanud, vahel koos kartulitega. Panen söögiõli peale ja küll on hea! Vahel söön seda hilja õhtul veel, võtan viilu leiba kõrvale. Helluse keefiri joomine hoiab kõhu korras. Olen endale grillkanakintsu, kodujuustu, piima ja rosinasaia tellinud,” arutleb ta.

Alma suudab ise tule pliidi alla ja ahju teha. Kui ilmad soojaks lähevad, hoiab ta pidevalt akent lahti, et oleks värsket õhku. Kassile, ainsale toakaaslasele, meeldib see eriti: aknast saab sisse-välja lipsata.

“60 protsenti oma tervisest saab inimene ise hoida,” toonitab Alma.