Margus Allmann: Paras mulle!

, Pärnu muusikakooli vaskpilliõpetaja ja puhkpilliorkestri juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu muusikakooli vaskpilliõpetaja ja puhkpilliorkestri juht Margus Allmann.
Pärnu muusikakooli vaskpilliõpetaja ja puhkpilliorkestri juht Margus Allmann. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kui seitse aastat tagasi kuulis üks mu toonaseid kolleege, et hakkan juhendama muusikakooli puhkpilliorkestrit, mainis ta: “Paras sulle!” Sellal ei öelnud see fraas mulle midagi, orkester nagu orkester ikka, mängijad ainult nooremad.


Nüüd tean: mängijad on küll nooremad, kuid muusikakooli kõrval on orkestrandid tegevad tavakoolis, mitmel on muidki hobisid. Peale selle peavad paljud “arukamad” puhkpillimuusikat valjuks ja igavaks.



Siiski käiakse muusikakoolis ja lüüakse kaasa orkestriproovides. Võiks ju alternatiivina kaaslastega kusagil ostukeskuses passida, aga ei, nemad tulevad proovi ja väidetavalt vanemate sunnita.



Selles valguses ei saa dirigentki latti alla lasta. Praegu, kui nii mõnigi elukutseline orkestrant saab palka 5000 krooni kuus ning peab korraga olema nii mängija, produtsendi, noodihoidja kui jumal teab kelle rollis veel, on küllalt raske motiveerida inimest muusikaga tegelema.



Inimese motiveerimiseks leidub nii häid kui halbu meetodeid. Olen mõistnud: eestlaste puhul on ärkamisajast saadik toiminud kõige paremini ühine musitseerimine, oleme ju sisuliselt laulnud ennast vabaks. Just koosmusitseerimise valguses annab muusikakooli orkester kontserte.



Proovides vaatan imetlusega, kuidas noored, harjutades kontserdikava, mängivad oma võimete piiril ja püüdlevad maksimaalse tulemuse poole. Rõõmustan, nähes tegevmuusikuid oma noori kolleege õpetamas-aitamas. Tehakse midagi koos, saavutatakse midagi ühiselt.



Olen kuulnud väiteid, et kui inimesed võitlevad töökohtade eest, mis siis muusikast ja kultuurist üldse? Olen kuulnud sedagi, et puhkpillimuusika pole huvitav, vaid mingi tilulilu. Siiski tuleme vähemalt laulupeo lähenedes uuesti meelde.



Kas tõesti põlgame nüüd, kui meil on raske, ära ärkamisaegsete pasunameeste pärandi? Näib, et orkestrinoored on selle vastu.



Meenub, kui kaks aastat tagasi sai üks lapsevanematest kevadkontserdi järel Pärnu Postimehes ilmunud artiklist üllatusega teada, et tema poeg soovib muusikat edasi õppida ja saada muusikuks. Kas selle otsuse põhjustas kontsert või suhtlemine elukutseliste muusikutega? Kes seda teab. Aga tean, et viis Pärnu muusikakooli puhkpillieriala lõpetajat läks edasi õppima muusikat. Isiklikult pean seda tähtsaks.



Varsti anname orkestriga jälle kontserdi. Mõtlen vargsi, kas neid, kes soovivad elu edaspidi muusikaga siduda, on orkestris viis või kolm. Tegelikult pole sel tähtsust.



Lohutan end, et kui noor ei valigi muusiku elukutset, kinnistuvad tema vaimus teadmised muusikast. Vahest muudab see ümbritseva ilusamaks. Meiegi, orkester ja sõbrad, üritame seda järgmisel kontserdil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles