Peeter Järvelaid: Haridusest, haritusest ja riigi teenimisest

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Ligi 35 aastat tagasi, 1976. aasta sügisel oli mul võimalus Tartu ülikoolis kohtuda professor Leo Leesmendiga (1902-1986), kui ta oli kutsutud meile, esmakursuslastest juristidele, pidama loengut õigusajaloost.


Loomulikult polnud lektor meil ametlik ja loengu asendus oli kolleegist dotsendi Jüri Jegorovi initsiatiiv, kuid tasub meelde jätta, et loeng oli Tartu ülikooli peahoone auditooriumis.



Jüri Uluotsa üks õpilasi ja kolleege astus meie ette kahe raamatuga, millest üks oli hiina keele aabits ja teine vana ladinakeelne seaduseraamat. Ta andis neid raamatuid meile, tulevastele juristidele, vaadata ja jälgis ise meie toiminguid. Kui raamatud olid auditooriumis ringi teinud, resümeeris vana professor oma õppetunni sõnadega: “Kui raamatust aru ei saa, on vahel hea seegi, kui olete mõnda raamatut käeski hoidnud.”



Õppurina Vabadussõjas


Leo Leesment andis meile selle lühikese loenguga õppetunni, mille tähendusest saime paremini aru ehk aastate pärast. Tund ladinakeelse seaduseraamatuga rääkis sellest, et juriidiline teadmine pole pelk käsitöö, vaid suurt vaimset pingutust nõudev amet, kus selle kandjale tuleb ametis suureks kasuks haritus, kui Euroopa õiguskultuuri mõjutanud keelte ja seadusetähe tundmise kõrval suudetakse aru saada ühe või teise seaduse kultuurilisest taustast.



Hiina keele õpik polnud Leesmendil kaasas seepärast, et meile öelda: olen õppinud Euroopa keelte kõrval türgi ja hiina keelt, vaid selleks, et võtta meilt paljudesse eurooplastesse kasvatatud alusetu üleolek ida poole jäävate vanade kultuuride suhtes.



Kahjuks tahetakse Euroopas sageli kõike näha oma mätta otsast ja arvatakse, et ainult (kesk)-eurooplaste ajalookogemuses peitub midagi erilist.



Leesment võttis oma õppetunni kokku sõnadega: ”Aga hiina õpikut ei lehitseta samamoodi, nagu teeme meie oma aabitsaga, vaid hiina aabitsa lugemist tuleb alustada tagant ettepoole ja lugemine algab lehe parempoolsest alumisest nurgast.“



Miks meenutan seda ammust lugu? On vana tõde, mis ütleb, et haritus jääb alles siis, kui koolis õpitu on ununenud. Paraku põrkavad meie praegused probleemid, mida püütakse kiirustades lahendada, sageli vastu otsustajate harituse puudulikkust.



Ratsionaalne, ainult ”vajalikke raamatuid lugev põlvkond“ pole tähele pannud, et tõlkides Hiina kultuurist ja püüdes seda tuua oma kultuuri, tasuks ikka teada, kust hiinlane alustab oma tekstide lugemist. Tihti on probleemiks teemad, kus asjade ajaloolised juured ei pruugi olla sugugi Hiinas, vaid Euroopa ajaloos, kuid ilmselt on jäetud mõni huvitav tekst nooruses lugemata ja hiljem pole olnud aega vahelejäetut lugeda.



Meenutan oma kunagist õpetajat Leo Leesmenti seetõttu, et enne oma surma ütles ta veidi kohmetunud kolleegidele, et kõige tähtsam, mida ta jõudis teha, polnud professoritöö, vaid see, et ta võttis koolipoisina osa Vabadussõjast ja oli Eesti Vabariigi ohvitser.



Nüüd, kui poliitikute peres arutatakse kaitseväelaste, piirivalvurite ja päästjate eripensionide teemat, oleks huvitav teada, mida Leesment õigusajaloolasena sellest arvanuks. Tõenäoliselt viidanuks ta rüütlikultuurile ja selle seosele tänini kestnud kaitseväe ideoloogiaga.



Maailma parim rüütel


Praegu oleme Eestis kultuuriliselt heas olukorras. Meil on haruldane võimalus, sest juba 1997. aastal ilmus eesti keeles nimeka Prantsuse ajaloolase Georges Duby raamat ”Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel“, mis lühidalt ja pealegi väga huvitavalt võtab kokku rüütlikultuuri põhialused. Selle raamatu alus on 12. sajandi kuulsaima turniirivõitleja, Prantsuse kuninga Philippe Augusti sõnutsi maailma parima rüütli Guillaume le Marechali (William Marshalli) elu.



Kõik, kel huvi mõista tänapäeva kaitseväelaste, politseinike, päästjate ja piirivalvurite ameti aluseid, tasuks enne tähtsate otsuste vastuvõtmist see raamat tingimata tähelepanelikult ja kiirustamata läbi lugeda.



Eesti riigis on avaliku teenistuse põhimõtteid kahjuks arendatud süsteemita ja see on paratamatult viinud kriisi. Edasiminekuks on otsustajatel oluline teha natuke koolitööd ja lugeda läbi kultuurilised põhimõtted, mis on eri riigiteenistussüsteemide aluseks. Mõnikord tuleb ajaloos häbenemata minna päris kaugele ja alles seal avaneb meile arusaamine praegu moodsatest asjadest.



Miks eripensionid?


Kaitseväelastele eripensionide tagamine tuleneb rüütlikultuurist, kus rüütlile tagati hea teenistuse eest elu teisel poolel tugi selle kaudu, et valitseja, kelle teenistuses rüütel oli olnud, aitas rüütlil endale kosida tavaliselt rikka naise, kelle kaasavara pidi tagama rüütlile heaolu elu perioodil, kui nooruslik jõud hakkas raugema. Sama näite loeme väga selgesti välja Duby raamatust.



Ajaloolased arvavad, et Guillaume le Marechal oli sündinud 1145. aasta paiku. Marechal pärines liiga madalalt, et ajaloolased saaksid arhiividele toetudes täpsemad olla. Kuid teame, et näiteks 1217. aastaks oli ta saanud Inglise kuningriigi ”valvuriks ja valitsejaks“.



Marechali oli nähtud ikka võitlemas “nagu noort meest noorte meeste hulgas”, aga 1219. aasta küünlapäevaks varises ta korraga kokku. Duby kirjeldab värvikalt keskaegse rüütli elust lahkumise rituaale, saame teada, et rüütel ei tohtinud teenistuse ajal endale vara koguda. Sõjasaak tuli alati jagada vastavalt korrale.



Tänuks truu teenistuse eest ja et mees oli elanud rüütliau hoides, pidi teda rüütliks löönu (meil kaitseväelastelt vande võtnu ehk riik) andma talle elu teise poole elamiseks varalise kompensatsiooni, et võiks elada rüütli kombel ja aus. Rüütli au ei olnud ostetav.



Samuti ei tohiks ohvitseripagunid olla tagatoa kaudu omandatav iluasi, mida mõni rikas ja edev tahab enda ehtimiseks saada. Siin tõusebki palgasõduri teema, mis eristab kaht filosoofiat.



Palgasõdurile on ikka makstud ja tema saab enne iga lahingut (operatsiooni) kaubelda ”töö tellijaga“, mis konkreetne töö maksab, ja koguda nii endale vara, mille nimel palgasõduri tööd tehakse.



Eestis on kahjuks kas teadmatusest või ignorantsist lausa vägisi püütud rüütlikultuurist tulenevat ja palgasõdurite süsteemi segada mingi tsiviilametnike süsteemiga. Tulemus ei saagi olla midagi muud kui suur segadus. Kui siseminister eripensionidest rääkides pakub nüüd päästjatele (2010) ”pigem kõrgeimaid palku“ (kui alles vähendati neidki palku!), ei paista ta aru saavat päästjate ameti ajaloolistest ega filosoofilistest alustest.



Poolas on palju lihtsam, sest iga kõrgema päästekooli lõpetaja tõstetakse ohvitseriks. Poola kõrgkooli lõpetanud päästja saab lõpudiplomiga ohvitseripagunid ja põlvitades oma kooli lipu ees, lööb kooliülem mõõgaga ta päästjate ordu rüütliks. On küll 21. sajand, aga poolakatele on ajalugu ja rituaalid vastavuses töö olemusega.



Poola päästjad nagu nende ametivennad Eestis teevad oma tööd ega arutle häda korral selle üle, kas tulleminek on ohutu või kas ehk sõlmiks enne tuld kustutama minekut uue lepingu ... Nad on rüütlid, kes andnud vande oma rahvale. Nii peab olema meiegi kaitseväelaste ja politseinikega.



Eesti kaitseväelastele on mingis mõttes karuteene osutanud välismissioonid, kus paljud ülejäänud riigid kasutavad võõrleegioni tüüpi üksusi. Siin on oht segada omavahel ära kaks teenistussüsteemi. Rüütlireeglid kehtivad vaid vande all kaitseväelaste, politseinike, piirivalvurite, päästjate suhtes, palgasulane on aga palgasulane.



Meiegi vastutavatel isikutel tuleb teenistussüsteemide vahel selget vahet teha. Baleriinid, tippsportlased, päästjad, politseinikud ja kaitseväelased ei suuda oma tööd hästi teha igas vanuses. Neil, kes peavad iga päev ”võitlema nagu noor mees noorte meeste hulgas“, tasuks meenutada meie 39aastase olümpiasangari Andrus Veerpalu sõnu: ”Ma ei jõua enam sammu pidada igas võistluses nii palju endast nooremate meestega ...”



Kui sama ütleb ühiskonnale 40aastane kaitseväelane, politseinik, päästja või piirivalvur, tuleb ühiskonnal teda aktsepteerida. Ajaloos on kehtinud kindel tava, et nendele ”rüütlina“ oma ametit pidanutele on ühiskond andnud garantii, et nende elu teine pool, mis jääb teenistuse lõppemise järele, tagatakse väärikal moel.

Tagasi üles