Püha puu langetab kevadises Indias kingitusteks lehti

Reisikaaslane Janek Joost saadab kaardi koju. Teda teenindab Gaya postkontori juhataja isiklikult, ikkagi esimesed valge sahibid, kes sisse astunud. Pärast pakuti teedki. Mina pidin pildi joonistama, sest oli vaja kontrollida, kas mu versioon kunstiõpetajana töötamisest tõele vastab. Foto: Andres G. Adamson

Kevadise külma käest soojale maale lennata? Miks mitte. Plaan Indiasse sõita küpses teatavate hullude päevade ajal sõbra peas. Pärast väikest arupidamist andsin mõttele järele ja pilet oli peagi ... ei, mitte taskus. Tänapäeval tuleb pilet elektripostkasti.

Märtsi algul alanud kiirvisiit soojale maale, paljude eestlaste lemmiksihtkohta, kestis kaks nädalat. Tõtt-öelda on see aeg seljakotiga sellesse iidsesse riiki reisimiseks lühike, aga asjaolusid arvestades sai koostatud umbmäärane kava: kõigepealt Delhi, siis Benares ja sealt dessant Bodhgayasse, paika, kus Buddha bodhipuu all istudes valgustus, ja lõpuks tuldud teed tagasi.

Braahman taksobisnises

Soome Õhu ehk Finnairi lend Bharati (India omanimi) pealinna Delhisse kulges sujuvalt, filmide ja toitude-jookide saatel, aga hetk pärast maandumist pritsiti lennuk täis putukatõrjevahendit. Lennujaamas küll miskit erilist putukauputust polnud, kuid ju siis oli ettevaatuseks põhjust. Hiljem ja mujal kohtasime moskiitosid - või mis nad olid - hulganisti.

Suurem üllatus ootas lennujaamast väljudes. Edasiliikumise plaani koostasime viie aasta tagustele mälestustele toetudes, aga nüüd laius Indira Gandhi nimelise jaama ees määratu ehitustander ja kulgesid maanteed, kuhu taksojuhtide eest põgeneda nagu ei olnudki.

Lootsime jõuda lähimasse metroojaama motorikšaga. Rikšamees küsis 150 ruupiat, et viia meid lennujaama taga asuvasse Dwarka elamurajooni. Tee oli päris pikk. Metroo kesklinna Kashmiri Gate juurde maksis aga vaid 25 ruupiat.

Ruupiate arvu jagasime jämedalt neljaga, et saada vastavust Eesti krooniga. Kokku läks linnajõudmine tunduvalt odavamaks kui taksojuhi küsitud 600-700 ruupiat. Sügisel valmiv metroojaam, mida see ehitustander lennujaama ees tähendaski, pisendab India takso- ja rikšajuhtide teenistust.

Jõudmaks ööbimispaigaks valitud Tiibeti põgenike asumisse Majnuka Tila linnaosas, pidime kilomeetreid kõmpima, sest ei osanud vahemaid õigesti arvestada ega mõnda sõiduvahendit kasutada. Hiljem selgus, et parim viis Tilasse jõuda on metroo ja velorikša kombinatsioon.

Jamuna jõe ääres asuv tiibetlaste koloonia on üpris huvitav koht. Kuna maad ei ole, venivad ehitised taevasse. Muidu traditsiooniliselt paarikorruselised Tiibeti majad on siin tihedalt üksteise küljes kinni ja nelja-viiekorruselised vähemalt. Majadevahelised kitsad käigud on aga tunduvalt puhtamad kui samasugused kitsad tänavad Varanasi vanalinnas.

Paljud külalistemajad Majnuka Tilas reklaamivad end kui Jamuna vaatega kohta. Jah, vaade võib seal tõesti olla, kuid mainimata jäetakse, et see umbes Emajõe-laiune jõelõik haiseb ja selle luhal teevad kodutud õhtuti lõket. Kuigi Indias on enam-vähem kõik suuremad jõed pühad, ei näi see Jamunat, erinevalt Gangesest, säästvat saastumisele järgnevast roiskumisest.

Majnuka Tila budismist läbi imbunud õhkkond on tolerantne võõraste ja hindudest kerjuste suhtes, kes tänaval kaastundlikke leida üritavad. Kerjused moodustavad spetsialiseerumise järgi lausa suguharusid.

Selgesti eristatav spetsialiteet on ema lapsega. Käib järel ja ütleb, et süüa on vaja. Teine rühm on vigased. Kolmas eristuv rühm, keda Delhis ei kohanud, pühamehe välimusega seltskond. Ja neljas iseseisvalt raha nõudvad lapsed. Transpordivahendites, näiteks rongides, kohtab viiendatki rühma, kelle esindaja tuleb ja laulab, enamasti mitte vaimustavalt, aga vahel päris kenasti midagi vaimulikku ja siis sirutab käe pikalt-nõudlikult välja. Sageli ei ole suule ja kõhule osutav kerjus sugugi rahuloleva näoga, kui talle midagi söödavat antakse.

Kogu see trall turisti ümber - ametlikud kerjused ja kõik ülejäänud, kes soovivad iga hinna eest midagi müüa või sind teenindada tunduvalt suurema maksu eest kui kohalikke, - tekitab korraliku paranoia. Igaüks, kes su vastu lahke on, näib omakasu silmas pidavat.

Erandid on muidugi olemas. Eelmisel reisil kohatud sõbra Manoj pere oli meeldivalt üllatunud, kui me ette teatamata nende juurde "sisse vajusime". Mitte et me ebaviisakad tahtnuks olla, aga rohkem kontakte ei õnnestunud leida.

Manoj on kastikuuluvuselt braahman, seega kõrgemast, preestrite klassist. See ei tähenda ilmtingimata, et tema või ta vanemad preestrina leiba teeniks. Isa on tal arst, praegu küll pensionil, ja koolijuhatuse esimees ning emagi on koolis töötanud.

Manoj tegeleb taksobisnisega ja armastab omavahel rõhutada, et ta väga braahmanitele kehtestatud reeglitest kinni ei pea. Väike õlu aeg-ajalt, suits ja mokatubakas on mõni tema sõltuvustest, nagu ta ütleb.

Keskklassi elu juurde käib linnatagune suvila väikse aiamaaga, kus kasvavad punast värvi, aga õige maitsega porgandid, tomatid, pisikesed munataimed ehk baklažaanid, läätsed, sibulad ja veel üht-teist.

Kodutoit erineb tuntavalt avalikes söögikohtades pakutavast. Kõik tehakse samadest toorainetest, ometi on midagi teisiti. Oskamata seda paremini määratleda, nimetaksin seda kodusoojuseks. Manoj naise Kanika tehtud toidud maitsesid igatahes jumalikult. Ja idamaade kombe kohaselt paneb pererahvas külalise magama oma parimale asemele - enda voodisse.

Muutumatu linn

Tõtt-öelda väsitas suurlinn meid üpris ära. Ei saanud isegi aru, miks, kuid tagantjärele hakkas enesetunne muudes paikades järjest paremaks minema. Jäi üle oletada, et see oli ikkagi Delhi, mis meist suuri tükke haukas. Kusjuures asi polnud mingis Indiale iseloomulikus sooletegevuse häires ega muus sellises, üksnes ebatavaliselt intensiivne tüdimus ja väsimus.

Delhist Varanasi on parim sõita öise rongiga. Kulus vaid üks öö rongis magamist ja hommik võttis meid vastu maailma vanimaks järjepanu asustatud linnaks peetavas Varanasis, teise nimega Benareses. Meie kupee (tegelikult avatud istmevahe) seltskond, mis koosnes kahest prantslasest, hispaanlasest ja kahest eestlasest, läks koos sõiduvahendit kauplema. Arvestasime reegliga, et mida jaamast kaugemale, seda enam hinnad kukuvad.

Seekordne jagelemine rikšameestega lõppes sellega, et vajalikku kohta sõitsime hoopis hobukaarikuga. Seda romantikalaksu oligi pärast pealinna tolmu ja melu vaja.

Külalistemaja Vishnu Rest-house otse Gangese kaldapealsel oli täpselt samasugune nagu viis aastat tagasi. Üks teenindavatest noormeestest oli veidi vanema näoga, aga samasugune aeglane udu nagu toonagi. Linnunäoga vanameest polnud enam üldse näha, aga ahvid maja ümber turnimas, putukad toas ja gekod neid söömas - kõik muu oli endine.

Ka see iidne linn oli endine. Kitsad vanalinna tänavad, kus siiski mootorrattaga saab "kihutada", kus peab jalge ette vaatama, et mitte inimeste, koerte või lehmade väljaheidetes libastuda, ja kus omavahel segunevad kallihinnaliste õlide-viirukite lõhnad ja nurgatagustest lompidest immitsev imal uriiniving.

Koerad magavad kõige võimatumates kohtades, rotid hävitavad kõike, mis maha kukkunud, kilavate silmadega mehed sosistavad sulle: "Marihuaana? Hašiš, söör?" Paljaks aetud peadega braah-manipoisid lippavad templi poole. Siidikaupmehed otsivad su pilku poekestes, millel vanust mitusada aastat ja mida isad järjest oma poegadele pärandavad.

Samuti oli külalistemajas sama käsitsi maalitud hoiatus, mis soovitas öösiti mitte omapead hulkuda. Varanasis pidavat igal aastal paar turisti kaduma. Võib-olla on see loomulik "surma pealinnas", kus muude lõhnade buketti täiendab 24/7 leviv viimse barbecue kirbe aroom. Hindud nimelt usuvad, et Varanasis kremeeritud saamine garanteerib midagi ülihead: silmapilkse vabanemise ümbersündide lõputust ahelast või vähemalt parima ümbersünni.

Üks asi oli selles linnas siiski muutunud. Internetipunktide arv oli kordades kasvanud ja suuremas osas neist leidusid veebikaamerad.

Püha puu kingitus

Varanasiga võrreldes kujutab Bodhgaya endast hoopis teistsugust maailma. Bodhgaya on koht, kus prints Siddharta 2500 aastat tagasi valgustatuse saavutas. Sealtpeale Buddhaks kutsutu on jätnud võimsa jälje selle toimumispaigale, suure viigipuu ehk bodhipuu ümbrusele. Puu, mille all Sakjamuni Buddha valgustatud sai, ei ole küll originaal, kuid selle järeltulija laiade okste eest hoolitsetakse hästi: need on metalltugedega toestatud ja puu ise kauni taraga kaitstud. Puul elavad linnukesed ja vöötoravad. Nagu muinasjutt.

Vaatamata rahvahulkadele, kes puud ümbritsevat atmosfääri kogevad, on bodhipuu ja kõrval asuva Mahabodhi stuupa lähedal eriliselt rahulik. Puu aia kivipostidele on pühendunute sõrmed kleepinud tikutoosisuurusi kullalehekesi. Mõni koht on päris korralikult kullatud.

Meie sealoleku ajal langetas püha puu lehti ja kõik, kes otsida viitsisid, said endale suveniiri, mida värava taga suveniiriturul ei pakuta. Pigem näis, nagu oleks üks maailma pühamaid puid sulle oma lehe ise kinkinud. Leheotsijate seas leidus puu ümber Tiibeti ja Birma munki, nende kõrval Jaapani tädike, itaallane, prantslane ja kes kõik veel.

Värava taga aga käis vilgas suveniiriäri, kus maailma illusoorsust jutlustanud Buddhast ja tema õpetuse järgijate sümboolikast oli tehtud odava väljanägemisega äriartikkel. Originaalseim meene oli lasta sealsamas varju pakkuva puu all graveerida riisiterale oma nimi. Seejärel paigutati riisitera pliiatsijämedusse klaasanumasse, milles asuv vedelik kumera klaasseina abil terale kirjutatu parasjagu loetavaks suurendas.

Mitmes kohas müüdi kausitäite kaupa "iidseid" budistlikke münte, pisut maad eemal seisti  kanade järjekorras, et need pärast kaela kahekorra keeramist koju patta viia.

Küla

Linnasaginast täiesti erinevat Indiat näeb maal, külas. Ümbrus on hämmastavalt puhas. Sitt, vabandage väljendust, on laotud kunstipärastesse kuhjadesse. Lehmasõnnikut kasutatakse kütmiseks. Väikesed majad pole kilest lobudikud, vaid näevad pigem välja, nagu oleks seal elatud aastasadu ja ehitajad on olnud väärikad ning ilust lugupidavad inimesed. Uuemate majakestega on muidugi nii nagu meilgi sageli: need on isikupäratud ja hallid.

Inimesed näivad rõõmsad, vaatamata ilmselgelt raskele igapäevasele tööle ümber küla laiuvatel põldudel. Põllud, hoolimata sellest, et need ulatuvad kohati sõna otseses mõttes silmapiirini, pole vaid ühte kultuuri tulvil. India põllundus meenutab kunagi sealmaal leiutatud mängu - malet. Väikesed, paarikümne meetri pikkuse küljega ruudud täis banaane, läätsesid, nisu, otra, suhkruroogu ja kõike muud, mis kasvatamist kannatab. Ja siin-seal põldude vahel õitsevad märtsis suursugused mangopuud.

Külas ei kerjata, see paistab üldse olevat enamjaolt turismiobjektide ümbruse tegevus, ja seal lookleb täitsa noobel asfalttee, umbes meie jalgrattateede laiune.