Eestimaa Rohelised on pööranud omavahel tülli. Kiusukiskumise põhjusi pole asjasse pühendamatul võimalik aru saada. Niipalju võib aru saada siseopositsionäär Peeter Jalaka kirjast roheliste list’is, et kuigi sügisel valiti erakonna üldkogul suure ülekaaluga erakonnale uued valitavad kogud, ei ole teatav seltskond enamuse tahtega nõus ja on otsustanud kevadel erakonnas võimu üsna labasel viisil üle võtta. Nüüd on suur pahandus majas ja pooled süüdistuste loopimisest näost rohelised.
Erakondade traditsioonilise ülesehituse tundjad võiksid nüüd targalt öelda: seda kõike oligi oodata.
Rohelised pole kuskil Euroopas olnud kerge seltskond juhtida-ohjata. Eestis on rohelised ikka ja jälle suutnud suruda jala poliitruumi ukse vahele, et siis mõne aja möödudes hääbuda. Ilmselt läheb seegi kord nii. Mehed, andke aga üksteisele auru, siis võite järgmised riigikogu valimised unustada!
Kuidas peakski Eesti valija saama usaldada rohelisi, kes omavahel läbi ei saa? Ettevaatlikuks pidanuks tegema juba Marek Strandbergi eestkõneleja roll. Jalakas iseloomustab Strandbergi kui koostöövõimetut ja liidriks sobimatut, kuid ometi erakonna parimat oraatorit ja innukamat esinejat. Tõesti, Strandberg võib innukalt esitleda mingit ideed, kuid sellest tüdinedes hoopis uue suuna võtta. Vastutustundlik poliitik nii ei käitu.
Riigikogus käitusid rohelised koalitsiooni vähemuse ajal kui lehmakauplejad. Toetuse eest Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule kaubeldi omale välja nii mõndagi riiklikus rohelises valdkonnas.
Roheline maailmavaade, mida rohelised peaksid esindama, pole enam ammu oluline. Maksab isiklik positsioon ja heaolu.