Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2010/04/22/353507t1h1247.jpg)
Pärnu Vallikääru “sissekirjutatud” kobras lasi eile südapäeval kraavi sadamapoolses otsas puutoikal hea maitsta sellise rahuga, nagu ei olekski kogu tema naabruskond muudetud ehitustallermaaks, kus mürisevad masinad ja sebivad kümned töömehed.
Ent ega ehitajadki end loomakesest ega kümnetest vee kohal valju kisaga viimaste kraavi jäänud kalade pärast võitlevatest kajakatest eksitada lase. Tööle antakse pihta mõlemal pool vallikraavi. Nii Vallikääru aasal, valli all kui harjal. Järskudel nõlvadel, mida veel mullu suvel kattis napsuvendi ja prügi varjav võsastik, ukerdavad nüüd igat mõõtu kopad ja traktorid, üritades seda suveks praegusest paremasse vormi saada.
Varisemisohtlikud, haiged või muidu silma riivavad puud on maha võetud, nende asemele istutatakse uued ja elujõulised. Sama saatus tabas päevi ja pidusid näinud laternaposte.
Vallikraavi kaldad on ümberringi kindlustatud terasest sulundseina ja ankrutega.
Valli muldkeha läbiv tunnel, mille kaudu pääseb tulevikus otse kraavikaldale ujuvkaile rajatud vabaõhukohvikusse, on rämpsust tühjaks veetud. Veel mõni päev, siis pakivad arheoloogid oma pintslid ja kühvlid kokku ning teevad ruumi ehitusmeestele, kes tunnelile viimase lihvi annavad.
Vallikääru rekonstrueeriva AS Merko Ehituse projektijuht Indrek Moorats nentis, et muinsuskaitsjate kullipilgu all tegutsedes võib töösse tulla ettenägematuid pause, ent kõik rabavad selle nimel, et rahvusvahelisteks hansapäevadeks säraks vahepeal metsistunud Vallikäär taas oma ajaloolises uhkuses.
