/nginx/o/2009/07/18/208829t1hb1e5.jpg)
Tervitan Martti Lasni (vt “Pärnu tunnuslausest”, PP 3.04) üleskutset veel jätkata Pärnu tunnuslause otsimist. Olen seda meelt, et Pärnu nimetamine Eesti Vabariigi sünnilinnaks ei anna meie kodulinnale midagi olulist juurde selles kontekstis, mis tekitaks inimestes nii lähedalt kui kaugelt huvi ja soovi siia tulla.
Peame ju tõdema, et poliitika on valdkond, mis kahjuks puudutab meid kõiki, aga toob leiva lauale või vähemalt erutuspuna palgele väga väikesele osale eestlastest.
Statistika järgi tuleb välja, et erakonnastunud inimesi on kogu Eestis vaid kümnendik rahvast, võimupiruka juures on neid käputäis. Kas loome tunnuslausega “Pärnu – Eesti Vabariigi sünnilinn” eestlastele ideeliselt sobiva koha parteikongresside pidamiseks ja valijatega kohtumiseks?
Väljastpoolt vaatajates kinnitab sellise sõnumi kinnistamine ühe linna tunnuslauses üldtuntud arvamust, et eestlased ongi ideelised marurahvuslased, šovinistid, eneseimetlejad, ülbed aatemehed, isegi fašistid, kellega kokku saades ei tea kohe, millest rääkidagi. Kuidas me ise nende rollis olles käituksime?
Pärnu praegune tunnuslause on “Ela või ise!”. Tõepoolest, suvel võib ju Pärnus elada, nii arvavad paljud.
Suvi ongi see, mida Pärnul on kõigile pakkuda. Seega: jätkame suve müümist. Laiendame senist head suvepealinna mõtet nõnda, et seda ei ahistaks kehtivuse piirid. Midagi ligilähedast jõuluvana kodupaiga Rovaniemiga, kuhu minnakse aastaajast sõltumata.
Teeme Pärnust koha, kus suvi on kogu aeg. Nii kohtame vähemalt siin alati meie lühikese suve hingust, meeleolu, positiivsust. Kõlab ju ilusasti: “Pärnu – Eestimaa suve kodu!” Ja jõuluvanagi võib meile oma kodunt külla tulla. Teeme ära!