Jaanus Männik: Koos oleks jaksu rohkem

Jaanus Männik Foto: Ants Liigus

Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) peavad juhtkondade algatusel kõnelusi ühisosa määratlemiseks programmilistes eesmärkides ja nende saavutamise teede üle.

Kõnelusteks lõid hea eelduse - Eesti ühiskonna, valitsemise ja poliitkultuuri(tuse) seisu, probleeme ja võimalikke lahendusi kajastavas sõnastuses - eelnimetatud kahe erakonna esimehed Karel Rüütli ja Jüri Pihl 12. aprillil allkirjastatud kavatsuste (rõhutan: esialgu veel kavatsuste) deklaratsioonis.

Seda Rahvaliidu ja SDE ühise tegevuse kavatsust tasub enne arvamist-pommitamist kõigil lugeda Rahvaliidu kodulehelt. Deklaratsioonis rõhutatakse vajadust muuta Eesti poliitika hoolivaks, regionaalselt tasakaalustatuks ja inimestele mõistetavaks. Taunitakse eksiarvamust, justkui tagaks kiire majanduskasv iseenesest, ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata, sotsiaalse turvalisuse.

Sulatõsi, inimeste kehv ja masus veel kehvenev tervis, masendav töötus ja toimetulematus, kiirenev ääremaastumine, varanduslik-hariduslik kihistumine, tööpuuduses noorte massiline lahkumine riigist on põhjused, miks üksnes šokiteraapilisele euro-ootusele keskendumine pole ammu enam talutav.

Rahvaliidu rollist

Rahvaliit on seni ainuke ühtlaselt kogu Eestit hõlmav regionaalerakond, suurima esindatusega vallavolikogudes ja -valitsustes. Erakonna auesimees Arnold Rüütel on olnud kõrge reitinguga president, kelle roll Eesti vereta taasiseseisvumisel on määratu. Rahvaliit ja tema eelkäijad, 2000. aastal ühinenud Maarahva Erakond, Maaliit ning Perede ja Pensionäride Erakond, on andnud kaaluka osa Eesti taasiseseisvumisel ja arendamisel.

Valitsusliitudes oleme kaheksa aastat (VIII ja X riigikogus) kujundanud Eestit varasemast tublisti sotsiaalsemaks, kohalike omavalitsuste kesksemaks, maaelu- ja keskkonnasõbralikumaks. Mõlemal korral on valijad meile mandaadi andnud osalt paremerakondade šokiteraapilise sotsiaaldarvinismi ja pealinnakesksuse leevendamiseks ja kolmikliitude kõik-müügiks-riik-on-halb-peremees-ideoloogia peatamiseks. Meenutagem Eesti elektrijaamade “kinkeakti” nurjamist meie kogutud 163 000 protestiallkirjaga.

Kui aastatel 1995–1999 olime kahe-kolme ministriga Koonderakonna (1995–1996 ka Kesk- ja Reformierakonna) kõrval mõnevõrra väiksem vend, siis aastail 2003–2007, nii Juhan Partsi kui Andrus Ansipi koalitsioonis, on iga asjatundlik analüütik näinud Rahvaliitu vähemalt sama võimeka, mõjuka ja teokana kui meie partnereid.

Enamgi: just Rahvaliidu valimislubadused ja eesmärgid hõlmasid nii Partsi kui Ansipi valitsusliidu koalitsioonilepingus olulisima osa. Meie lubadused olid paremini esindatud kui partneritel ja need ka täideti.

Tollal Rahvaliidust valitsusse lähetatud neli ministrit - keskkonna-, põllumajandus-, rahandus- ja regionaalminister - tegid tihedas koostöös riigikogu 15-liikmelise fraktsiooniga palju ära, et muuta riigi maksu- ja eelarvepoliitika sotsiaalsemaks, regionaalsemaks ning keskkonda hoidvamaks.

Nii kahekordistati maksuvaba tulu ja pensionid, alates teisest lapsest rakendati maksuvaba tulu, kohalike omavalitsuste tulubaas kasvatati arengut võimaldavaks, mitmekordistati maaelu- ja põllumajandustoetused, töötati välja ja kinnitati ELi 2007–2013 tugifondide 53 miljardi krooni ja maaelu toetus- ja arendusfondide 20 miljardi krooni jaotus- ja kasutusvaldkonnad. Ja peamine: koguti Eestit siiani halvimast päästnud eelarvereserv, kokku 25 miljardit krooni.

Paraku keerasime 2006. aasta presidendivalimistel vindi üle. Kindlasti mitte sellega, et president Rüütli teist korda kandidaadiks esitasime. Keda siis veel esitada kui oma auesimeest, 2001. aastal ametisse hääletatud kõrge reitinguga presidenti, mõistagi tema nõusolekul? Lõpptulemus, mõneteistkümne valijamehe häälega allajäämine 178 häält kogunud president Toomas Hendrik Ilvesele, oli tunnistus võrdsetest-väärikatest konkurentidest.

Meie apsud olid tollase esimehe rumal “liistutülin“ kultuuriinimestega, paar ebaõnnestunud alapunkti (minu ja tollase RLi teabejuhi Agu Uudelepa kui läbirääkijate järeleandmisel) lepingus Keskerakonnaga ja taktitus valimistulemuse tunnustamisel. Kuna tugeva positsiooniga regionaalerakonnana olime väljaspool pealinna ühtviisi kõigi parteide häältekonkurent, siis 2007. aasta parlamendivalimiste eel läks ajujahiks.

Minister Villu Reiljanile esitatud kahtlustused maadevahetuse protsessis võimendati välkkiirelt raudkindlaks süüks, vaata et kogu Rahvaliidu süüks. Jõustunud kohtuotsust pole tänini, 10 000 liikmega Rahvaliidu maine on aga maas ja kolmed valimised lõppenud kesise tulemusega.

Laiemalt käsitledes on Rahvaliidu üle-eelmine juht juba aastaid ainsana süüdistatav kõigi Eesti juhterakondade segastes annetustes ja 50 miljoni kroonistes kõlvatutes valimiskampaaniates. Meenutagem või Eesti Raudtee nõukogu kunagise esimehe Edward Burkhardti väidet, et Reformierakonna juhid nõudnud Eesti Raudtee tagasiostu puhul müüjatelt annetuseks miljon eurot.

Muidugi on Rahvaliidu madalseisul muidki põhjusi: riigikogu ahtake fraktsioon ei käi ühte jalga, “riigimees” Tarmo Mänd koguni deserteerus, Villu Reiljani järglased pole juhina niisama jõulised-atraktiivsed kui Edgar Savisaar, Andrus Ansip, Mart Laar ja Reiljan ise. Eelmise riigikogu tugev saadikurühm ja ministrid on aktiivsest poliitikast taandunud.

On vaja alternatiivi

Rahvaliidule heidetakse ette maailmavaatelist ebaselgust. Tõsi, me ei kuulu ühessegi Euroopa Liidu parteirühma ja tüüpilise tsentrierakonnana on meil sellega probleeme.

Rahvaliidu 2000. aasta programmi üks eeskujusid oli Saksa kristlike demokraatide ideoloogia sotsiaalsest ja ökoloogilisest turumajandusest. Praegune programm “Hooliv Eesti”, mis rõhutatult tunnustab 2006. aastal riigikogus vastuvõetud Eesti pikaajalist arengustrateegiat “Säästev Eesti 21“, on mõningane samm vasemale.

Ideoloogiline selgusetus ja ebaproportsionaalsus on siiski kõigi Eesti erakondade häda. On ju meie kaks suurima toetusega parteid (Reformierakond ja Keskerakond) liberaalid, samal ajal sõjakad rivaalid. Res Publica heitis pärast Reformierakonnaga liitumise nurjumist silma pilgutamata ühte Isamaaliiduga, SDE aga on valitsuses olnud üksnes paremerakondadega.

Niisiis on meie paremerakonnad “paremad” kui Euroopas tavaks, sotsiaalselt-regionaalselt-roheliselt mõtlevad erakonnad aga nokitsevad edutult omaette. Enamgi: valitsemine, kogu poliitiline debatt ja meedia tähelepanu on juba neli aastat olnud must-valge, loosunglik ja tipperakondade kuninglikult-tabamatult rahastatud.

Pildile mahuvad üksnes valged Toompeal ja mustjas Edgar pealinnas. Ahto Lobjakas tabas 15. aprilli Postimehes ilmunud artiklis “Viis Ansipi aastat ja leopardi täpid” naelapead: “Ansipi ajastu tulemuseks on olnud kogu riigi (ja ühiskonna) parteistamine. Teatud mõttes on see loomulik strateegia juhi ja kaadri jaoks, kelle kujunemisaastad jäävad iseseisvuseelsesse aega, mil partei oli ka riik.”

Nagu Burkhardt ei pillu Lobjakas sõnu. Miks peakski? Küsigem tõsiselt: kas võimupartei(d) ja juhitav demokraatia ka Eestisse?

Kas ja kuidas liituda?

Rahvaliidul on Eesti erakondade seas oluline roll, mida ülejäänud parteid samaväärselt ei tähtsusta. Maarahvas, põllumehed, keskustest kaugemad ja nõrgema häälega inimesed vajavad ja väärivad esindust parlamendis. Niisiis, sellist erakonda on tarvis. Muidugi tahaksime iseseisvalt jätkata.

Kuid kas eelkirjeldatud oludes suudame oma eesmärke saavutada, Eesti arengut riigivõimu tasandil mõjutada, nagu tegime seda riigikogu X koosseisus? Või kas oleme erakonnana valmis jääma riigikogust välja ja toimima üksnes kohalikes omavalitsustes? Need küsimused ootavad kongressil vastust kõigilt Rahvaliidu liikmetelt.

Teine võimalus on koostöö- või koguni ühinemislepe SDEga, mõistagi üksnes võrdsete partnerite liitumisena, juhul kui niisugune lepe läbirääkimistel sünnib ja mõlema erakonna esinduskogu seda toetab.