Astrid Hindriks: Mehed tahavad kiiresti tulu saada, kõik kiiresti kätte saada, võidelda, aga meie ei võitle, meie suuname

Foto: Urmas Luik

Virumaalasest pärnumaalaseks saanud Astrid Hindriks ütleb enda kohta, et ta on vabakutseline maailmaparandaja. Kõrvaltvaatajad ja temaga maailmaparandamise pöörisesse sattunud ütlevad, et seda naerusuist naist jätkub kõikjale. Kord korraldab ta alkoholireklaami nihutamist lasteasutuste juurest, kord seisab nagu kalju sõjaväeosa jäämise eest kodulinna. Siis tõmbab pidurit spordikooli sulgemisest mõtlejatele, seejärel kaalub koolilaste ranitsaid, saadab sõjast räsitud Gruusia lastele jõulupakke. Kutsub kokku linnavolikogu ühenduste ümarlaua ja liidab naisteühendused võrgustikku, et otsida ühiselu probleemidele seadusandjaga ühiskonda tasakaalustavaid lahendusi.

Kümme aastat tagasi asutas Astrid Hindriks mõttekaaslastega mittetulundusühingu Kodanikujulgus, mille tegevust ta koordineerib, pidades tähtsaks lausungit “Kodanikujulgus on oskus kaasa rääkida”.

Teie avalik tegevus on mastaapne ja kirev nagu vikerkaar. Aga selles on kümne aasta pikkune juhtliin, MTÜ Kodanikujulgus, mille asutajaliige olete. Miks selle ühingu lõite? 

Kui 1998. aastal hakkasid poliitilised naised kogu Eestis koos käima, tegime 1999. aastal oma ümaralaua - naiste ühenduste ümarlaua ja sõlmisime koostöölepingu. Selleks, et tegutseda, oli vaja kontot. Moodustasime ühingu ja siis oli meil rahakott olemas.

Kust tuli nimi Kodanikujulgus?

See tuli peast. Sellepärast, et see oli julgus hakata kaasa rääkima, enamgi: see oli sekkumine poliitikasse. Need sekkujad olid naised, kes pidid oma parteis tõestama, et MEIE oleme ka selle partei liikmed ja see või teine küsimus tuleb lahendada teisiti, kui seni on lahendatud.

Mehed vaatavad igasugustele naisühendustele kui feministidele, emantsipeerunud tegelastele, kellel pole kodus midagi teha. Nad ei võta arvamuse avaldajana meid kui endaga võrdseid.

Alguses võeti meidki kui padjaklubi. Mis need naised ikka arvavad?! Aga kui tegevused läksid juba suureks, tulid süüdistused: feministid, meestelt tahetakse midagi ära võtta. See midagi on võim.

Kui seisime spordikooli Pärnusse jäämise eest, nenditi avalikult: naised jäägu oma supipottide juurde, ärgu tulgu segama. Spordikool on Pärnus alles, aga viies linnas võeti maha ja söödi seda suppi tükk aega.

Kui julge peab olema kodanik, et ennast väljendada? Kas Kodanikujulguse tegevusaastatel on midagi selles suhtes muutunud?

Palju on muutunud ja võimalusi on praegu varasemast rohkem. Kui nüüd endast rääkida, siis minu üks julgustükke oli see, et ma oma parteile vastu astusin. Sain vastu näppe selle eest, et võitlesin pataljoni Pärnu jäämise eest ja pereseaduse kohta oli mul teistsugune arvamus.

Reformierakonna nõunik Meelis Atonen tegi mulle poliitilise joone eiramise pärast kõva peapesu. Kasutasin oma hooba, astusin erakonnast välja ja olen tänini parteitu.

Aga MTÜ Kodanikujulguse roll on olnud olla see piksevarras, mis võtab kogu valingu enda peale, et ei hakata süüdistama kedagi neist, kes veel ei ole nii tugevad.

Miks te olete piksevardaks? Miks viskute ambrasuurile nagu Matrossov ja lasete ennast arvamuste paljususes sõelapõhjaks tulistada?

Aga see MTÜ on nagu oma laps, kelle eest on vaja võidelda, et naised oleksid rohkem poliitika juures. Mõtteviis on niisugune.

Kas üks inimene, organisatsioon, huvigrupp peab kõigi eest muret kandma?

Aga need mured tulevad tegelikult ühise laua taha. Ümarlauda, mis on rahvusvaheline termin ja mille kaudu otsime lahendusi ühiskonnas kerkinud probleemidele. Keegi osalejatest toob selle mure lauale ja sellega on vaja hakata tegelema.

Kodanikujulgus püüabki neid sõlmi kokku siduda, tuua ühe laua taha need, kes otsustavad, need, kes on veel äpud, ja need, kes võiksid kaasa lüüa milleski.

Meil on meeste ümarlaud, milles osalevad militaarsete meeste ühendused, kes koondusid ühe laua taha pataljoni kaitseks ja kutsusid sinna naisigi. Viimane koosistumine oli 3. aprillil, kaitseminister ja maavägede ülem olid siin. Sõjaväeosa on Pärnus säilinud, see on ainuke pluss pikast võitlusest kaitseministeeriumiga. Sõjaväeosa on laienenud, nüüd on see Lääne kaitseringkond, aga tegevus ei paista kusagil välja, kaitseringkond on sisutühi. Nüüd tahamegi seda sisu sinna juurde, aktiivset tegevust.

Aga jutuks tuli jälle kasarmu, millele võiks otstarbe leida. Minu isiklik küsimus on: kui Pärnu linn selle ehitas ja andis üle sõjaväele, siis mis õigusega antakse linna teadmata see ehitis hoopis mittesõjaväelisele struktuurile?

Veel pretensioonikam lugu on kolmekorruselise vastasmajaga, mille Nõukogude armee endale võttis. Seda ei ole Pärnu linn üle andnud, see on üle võetud ja sellelgi hoonel ei ole siiani funktsiooni. Linn võiks maja tagasi saada ja sinna midagi kodanikele teha, kas või vaestemaja, mis minu teada seal kunagi oli, aga õigusjärglased on need, kes selle kunagi ehitasid.

Te olete tülikas inimene, küsite igal pool kõigi käest liiga palju. Panete mõne poliitilise asjamehe piinlikku olukorda. Tirite endale jama kaela.

Aga nii läheb elu edasi, ei saa ju kogu aeg ainult noogutada.

Mina pean naiste seas kõige halvemaks tooniks seda, kui nad ise ütlevad: aga naine on mehe kael. Minu küsimus on alati: kas kaelal on suud, silmi, kõrvu? Ja kas kaelal on aju?

Ja mis vastuse te saate?

Punastuse. Inimene hakkab mõtlema selle peale.

Tõite päevakorda vähemuste teema. Tavaks on saanud 2000. aastast eri rahvuste kultuuri ja kombeid tutvustav “Multikultuurne Pärnu” ja 2007. aastast rahvusvähemuste päeva tähistamine Pärnumaal.

Mina olen sisemigrant, Kohtla-Järvel sündinud-elanud. Tulnud Pärnu, sest lapsed ei saanud seal eestimeelset haridust. Aga see on mõjutanud nii palju, et kui hakkasime naistega tegutsema, otsisin üles vene rahvusest naisedki. Esimesel poliitikamessil olid nemad kaasas oma rahvusgrupina ja alates sellest on nad iga pool meiega.

Sellistest kohtumistest ja ühisettevõtmistest tekivad arutelud, suhted, suhtlemised, sõnaga - üksteisemõistmine.

Ongi nii! Näiteks tegime neile eraldi arutelu Euroopa Liidu teemal: kas astuda sinna või ei. Tegelikkuses nendel huvi selle teema vastu eriti ei olnud, aga võtsime bussi, sõitsime Soomaale, istusime põlispuu all ja oli hästi vahva. Siis nad olid nõus ELi astuma. Sellest koostööst tekkis nende katusorganisatsioon, MTÜ Pärnumaa Vähemusrahvuste Liit Raduga, mis ühendab Pärnumaal tegutsevaid  vähemsuet ühendusi.  Nad saavad riigilt baastoetust, Pärnu on üks väheseid Tallinna ja Narva kõrval, kus vähemusrahvuste esindajad saavad riigilt baastoetust oma projektidele.

Pärnu linnavalitsuse juures toimib vähemusrahvuste ümarlaud, kus nad saavad infot kodukohas toimuva kohta ja oma arvamust öelda. Nüüd on Raduga jõudnud oma esimese suure projektini. See on “Minu Eesti, meie Pärnumaa”, mida toetab Kodanikuühiskonna sihtkapital. Ajendiks olid eelmise aasta 1. mai venekeelsed mõttetalgud Pärnus, kus selgus, et vähemusrahvused ei tea Eestist suurt midagi.

Töörühmades tekkis huvitavaid mõtteid, aga kui küsisin, kes seda peab tegema, vastati: riik. Kõiki asju pidi riik tegema. Nüüd ongi käsil kodanike projekt, nad saavad natuke ühiskonnateemalist koolitust.

Projektide algatajana olete tihedalt suhelnud Norra Buskerudi maakonna sugupoolte võrdsuse komiteega. Miks?

Kui naised hakkasid 1990ndate lõpus koos käima, tuligi üle Eesti laine, mille harjal hakati rääkima soolisest võrdõiguslikkusest. Kuigi naised ise ütlevad, et see ei ole probleem. Selleks, et nende mõtteviisis midagi muutuks, on raske midagi teha.

Mehed saavad tõstatud teemadest paremini aru, nemad armastavad fakte, aga naised on emotsionaalsed ja nendel on see kaela sündroom ikka väga tugev. Soolise võrdõiguslikkuse temaatikat ongi aidanud arendada sõprusmaakond Buskerud ja kui oleme teinud üritusi, oleme alati sealt esindaja kutsunud. 

Mis on meil norrakatelt õppida?

Näiteks praegu on norrakate soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esimees mees. Ta on rahvuselt iraanlane, kes julgeb öelda, et ta on feminist. Mina ei julge öelda, et ma olen feminist sellepärast, et püüan maailma parandada ja tasakaalustada. Meil siin kunagises Nõukogude Liidus tuleb kaks põlvkonda veel oodata, enne kui juletakse öelda: olen feminist. Praegu on sellel sama efekt nagu öelda, et olen homo. Kasutame väljendit "ühiskonda tasakaalustama". Praktiliselt on see sama, otsustamisele naiseliku mõtteviisi lisamine.

Norras vaatab komitee volikogu eelnõud läbi soolise võrdõiguslikkuse pilguga: kas need on kasulikud mõlemale soole. Meie mõistmised, meie mõtlemine on  sugupooliti erinev. Mehed tahavad kiiresti tulu saada, kõik kiiresti kätte saada, võidelda.

Aga  naised oskavad näha põlvkond ete, on hoolivamad ja ei võta riske, mida järgmine põlvkond peab kinni maksma. Naiste jaoks on inimene suurim kapital. meie ei võitle, vaid suuname.

Naiste varjupaiga teema on samuti Kodanikujulguse kergitatud?

Meie alustasime, ära tegid teised. Alustasime sellega, et 2002. aastal käisime Norras eri ühenduste naistega. Seal viidi meid varjupaika ja sellest ajast hakkas lähisuhtevägivald meid rohkem huvitama.

Arvandmetele tuginedes on iga kolmas naine maailmas lähisuhtevägivallaga kokku puutunud. Jõudsime Norra varjupaigaga ühisprojektini, aga see ei saanud rahastust. Meile oli linn naiste varjupaiga tarvis isegi maja valmis vaadanud, aga ettevõtmine jäi soiku. Nüüd olid tublid naised, kes võtsid teema Pärnus uuesti üles ja tegid raskel ajal teoks.

Rahvusvaheliste organisatsioonide Pärnu klubide esindajate ümarlaud tuli aasta alguses kokku abilinnapea Jane Metsa juures. Esimest korda ja teie algatusel.

Mõte tuli sellest, et naiste ümarlaua ei võtnud rahvusvaheliste naiste klubide esindajad osa. Nende väide oli, et põhikirjaliselt  nad poliitikaga ei tegele. Aga poliitika, kuigi igapäevapoliitika, on näiteks suhtumine alkoholissegi. Sellest tuli mõte viia rahvusvaheliste organisatsioonide Pärnu naiste- ja meesteklubid ühise laua  taha ja teema valiks neile sobiva.   

Esimese ümarlaua teema oli heategevus. Pärnu klubid teevad palju head, kuid igaüks ajab oma rida. Saimegi kokku, et ühise laua taga oma heategudest rääkida. Saime pildi, kes mida teeb ja mõte hakkas liikuma, kuidas oma tegevusele üheskoos saaks suurema kaalu anda. Lauale jõudis ka mõte, et Pärnu linnas puudub nägemus avalikus linnaruumis olevatest monumentidest, skulptuuridest.

Mul on plaanis abilinnapea Romek Kosenkraniusega vestelda, et tema osalusel toimuks järgmine ümarlaud. Teema, mis ma sellele lauale tahaks panna, on monumendid. Neil klubidel on palju kogemusi ja üheskoos leiab ehk mõne uudse lahenduse. Kui koostöö klubide vahel hakkab toimima, polegi mind võib-olla sinna vahelüliks vaja. Kodukorda võib ju kirjutada, et ükskord teeb üks ümarlaua üks, teinekord teine klubi. Ma võin aidata otsi kokku siduda.

Pärnu linnavolikogu ümarlaud on kohtunud sel aastal volikogu esimehe Cardo Remmeli juures kaks korda. Tava algas teie mõttest 2007. aastal, kas olemasolevates ümarlaudades jäi mõtteruumi väheks?

Arutame teemasid, mis linnavolikogu laual on. Võimuvahetusjärgse pausi järel tutvume praeguse volikogu esimehe tööga, aga septembrist tahame hakata vaatama volikogu lauale minevaid eelnõusid selle pilguga, et äkki on midagi, mida peaks teistmoodi lahendama. Saame öelda arvamuse ja mõtteid vahetada.

Aga üks tagantjärele lõbus näide meenub volikogu ümarlauast rääkides kohe. Tulin tunamullu kevadel jalgsi Maist. Vaatan: kooli juures on suur Zipi reklaam, aga Zip on ju alkohoolne jook. Meil oli just ümarlaud tulemas ja tõstatasin selle küsimuse seal.

Munitsipaalpolitsei esindaja ütles, et see pole üleüldse probleem, et see on limps. Mõtlesin, kas ma tõesti nii loll olen. Läksin poodi, ostsin Zipi, jõin ära, olin pärast päris heas tujus ja saatsin tühja purgi muposse.

Seadus andis võimaluse teha lasteaedade ja koolide ümbrus reklaamivabaks, tegime ettepaneku seda 150 meetri piiri Pärnuski rakendada, aga see ei läinud läbi. Kuluaarides oli juttu, aga päevakorda seda ei võetud. Nüüd veebruaris naiste ümarlauas ütles abilinnapea Jane Mets, et see alkoholireklaami piirang koolide ja lasteaedade läheduses on seadustatud. Nii et poolteist aastat hiljem on meie ettepanek mõjule pääsenud. Ja et see asi ära teha, oli vaja jälle naisi.

Kas te oletegi kohe selline inimene, kes ei saa rahulikult linnas jalutada?

Nii see päris ei ole, mulle helistatakse ju. Ja üks helistajaist soovitas, et mine toidupoodi ja vaata, kuidas alkohol on müügisaalis paigutatud põrandatele laiutama. Lihaleti juures on veinid, mis liharoogadega sobivad, kalaleti lähedal need, mis kalaroogadega. Niisuguseid asju ma vaatan küll. Aga ühes suures poes on meeldiv tõdeda, et meie naiste ümarlaua märgukirja peale ei ole enam karastusjookidega samadel riiulitel alko drops’id ehk lahjad alkoholijoogid.

Nii et inimese ja julge kodanikuna sekkute kohe, kui näete olukorda, millele peaks sõnajõuga lähenema?

Mitu aega tagasi oli niisugune juhtum, kui sõitsin bussis ja lapsed jõid seal. Ütlesin seda bussijuhile, tema tegi ukse lahti ja kamandas seltskonna välja. Teine kord lähen: silma jääb kaks noormeest, igavesed pikad kolakad, vene keelt kõnelevad ja ilmselgelt purjus. Viskavad tühja longeropudeli maha. Läksin juurde ja ütlesin, et siin on pudel ja seal on prügikast. Võtsid ja viisid pudeli sinna.

Paljud inimesed arvavad, et targem on korrarikkujast mööda minna. Ühele suvevõõraks olnud ettevõtjale lõppes sekkumine Pärnu rannas läbipeksmise ja näokahjustusega.

Sekkumiseta sündmuspaigalt lahkumine on kodanikujulguse puudumine. Mulle meeldib see, et riiklikult antakse kodanikujulguse medaleid nendele, kes on sekkunud, kedagi päästnud. Naised, kes on meie ümarlaudadel ja koolitustel osalenud, võtavad julguse kokku ja kindlasti sekkuvad, kui miskit näevad viltu olevat.

Kõrgharitud pedagoogi-psühholoogina olete töötanud põnevatel ametikohtadel. Milline neist on olnud teie lemmiktöökoht?

Minu lemmiktöökoht on olnud Kohtla-Nõmme klubi juhataja. Tol ajal ei tohtinud jõulusid tähistada, isegi kuusk ei tohtinud klubis olla, ukaas oli selline. Mul oli alati sellel ajal perekonnaklubi, sadakond inimest laudade taga. Ainuke erinevus tavapidudest - uks oli seestpoolt  lukus.

Kui olin Kohtla-Järve linnavalitsuses kultuurimälestiste vanemmetoodik, kutsuti mind  KGBsse ülekuulamisele, see oli väga halb kogemus. Tööga käis kaasas kodu-uurimise ring. Üks noormees koostas uurimuse mõisnike vappidest. See oligi KGB huviobjekt, see ülekuulamise emotsioon võtab praegugi külmajudinad seljale.

Ja siis, kui avalikult veel ei räägitud seksist, kutsusin seksuoloogi pereklubisse kõnelema. Nii vaikselt kuulati, et kui kahvel kukkus, oli kuulda.

Aga see kõik oli enne Pärnusse tulekut.

Isepäisus, oma joone ajamine ja pidev askeldamine on teil veres või tuleneb kodusest kasvatusest?

See on iseloomus.