Väärikad mehed puhuvad elumured pasunasse

Legendaarne puhkpilliõpetaja Konstantin Rein ehk rahvasuus Kosta. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pärnu-Jaagupi kihelkonnas asutati esimene puhkpilliorkester 145 aastat tagasi ja kohalikud jätkavad seda tava, puhudes elumured innukalt pasunatesse nagu nende esiisad esimesel ärkamisajal.

Kolmapäeva õhtul enne kuut sätib Peeter Safronov Pärnu-Jaagupi rahvamaja saalis toole lava ette poolkaares nii, et istujad jäävad püüne poole seljaga. Tal on seljataga tööpäev metalliga tegelevas OÜ Welmetis ja harjumusest on mees enne kaaslasi kohal.

"Sätin siin asjad paika, et kui teised tulevad, saab kohe prooviga pihta hakata," kostab Safronov ja hakkab toolide ette noodipulte sättima.

Vaskne bariton kaenlas, siseneb uksest Mait Lehtsalu, OÜ Welmeti juhataja, ja paneb oma pilli õrnalt lava servale pikutama.

"Vanasti mängisin bassi, aga kui orkestris oli vaja baritoni ja Kosta loobus, andis ta pilli mulle," seletab Lehtsalu ja peab jutuga silmas legendaarset orkestrijuhti Konstantin Reinu, keda kohalikud suupäraselt Kostaks kutsuvad.

"Nüüd käivad pillidele kastid ümber, sest kui kõksu saab, on kohe lömmis. Selline maksab 16 000 - 17 000 krooni, tegelen ettevõtlusega, aga pole sellist raha kõrvale panna," räägib Lehtsalu ja tõstab kohvrist välja noodiraamatud, mille sisu hoiavad koos menüükaaned.          

Teine tööpäev

Saaliuks käib lahti-kinni ja ontlikult võtavad mehed valmissätitud toolidel istet. Trummimees Aivar Juurik lõpetab komplekti ülessättimise ja teatab, et talle meeldib taguda. "Ma ei harrasta pasunapuhumist, olen mänginud kitarri ja basskitarri, trombooni puhunud. Siia oli vaja löökpillimängijat, alguses mulle ei istunud, nüüd ma istun siin," kostab ta.

Noodipultide taga istet võtnud metallitöötlejatel, remondilukkseppadel, müügimeestel ja mehaanikutel algab teine tööpäev. Proov kestab kuuest kümneni, paari turgutuspausiga. Juubelikontsert on nädala pärast ja pasunad peavad kuulajate kõrvu riivamata kokku kõlama.

"Do, jah! Üks noot läheb üles, teine tuleb alla ja ..." näitlikustab orkestrijuht Madis Schmidt paremat kätt üles ja vasakut alla vedades nootide liikumist.

Vasksed pillid kostavad valjult vastu, trompet ei kõla nagu vaja, trumm läheb liiga hoogu.

"Mida vaiksem muusika, seda ilusam. Vaikselt on raske mängida, teeme vaikselt, jah!" tõmbab Schmidt mängijate hoogu maha.

Schmidt tuli Halinga kolhoosi puhkpilliorkestrit juhatama 1982. aastal. Kümme aastat varem oli kolhoosiesimees Lembit Tamvere ühismajandile orkestri jagu pille ostnud ja sestpeale tegutses Pärnu-Jaagupi kooliorkestri kõrval teinegi punt, mis alustas Jakob Sinika juhatusel. Nüüd sõidab Sinikas proovi 30 kilomeetri kauguselt Vigalast ja ütleb, et puhkpillimäng on tema arvates kõige lihtsam muusikaliik ning vanemate meeste muusika, sest noored tahavad müra-kära.

Esimese hingetõmbepausi ajal on 15 pilliharjutajat ärevil nagu koolipoisid vahetunnis, sest kohe-kohe astub saali nende maestro, 1952. aastal Pärnu-Jaagupis kooli puhkpilliorkestrit juhendama hakanud Konstantin Rein, tänu kellele pasunapuhumine on Halinga vallas maad võtnud harjumus ja kellele autoga koju järele mindi.

Ajatäiteks näitab Mait Lehtsalu tumesinist juubelisärki, millel esiküljel tasku kohale masinal tikitud "Pärnu-Jaagupi kihelkonna pasunakoor 145" ja seljal tähestiku järjekorras pealetrükina 244 nime alates Aija Antsust.

Praeguste mängijate ja orkestrijuhtide nimed eristuvad läinud aegade omadest tugevamas kirjas.  

Kosta kiiluvees   

Kohalik tunnustatud kodu-uurija Sergei Seeland käib ringi fotoaparaadi ja videokaameraga ning võtab ajaloo tarvis nägusid üles. Kui Kosta kohale jõuab, tehakse juubeliürituste-eelne ühispilt.

"Tere!" särab uksel tervituseks hüvakätt viipav Kosta ja sammub oma 88 aastat kepile toetades orkestrantidele lähemale. Tervituseks kõlab tuðð.

"Mina olen Rein," tutvustab naerunäoline saabuja end ühele pillimeestest terekätt sirutades.

"Mina olen Tiit," vastab too.

"Mina olen Rein perekonnanime järgi, Tiit on ju eesnimi," ei jää legendaarne dirigent, Halinga valla aukodanik ja Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler kornetimängija Tiit Margna vastusega rahule.

Järjepidevus

Aeg on tiksunud sinnamaale, et Tallinnast jõuab pärale rahvusooper Estonia trompetimängija Priit Aimla, kes 2008. aastast abistab kodukoha puhkpilliorkestrit dirigendina.

"Mul oli Eesti Raadios Olav Ehala plaadi salvestus, Tallinna kammerorkestriga," räägib Aimla ja viskab pintsaku seljast, et end pasunakoori ees vabamalt tunda.

Pasunad võluvad endast välja Straussi valsi helid. Kui Aimla kümne paiku pintsaku jälle selga paneb ja oma hõbedase trompeti kohvrisse pakib, on ta sel päeval pilli mänginud ligi kümme tundi.  

"Bass, te tõttasite ühest taktist üle," katkestab juhataja mängu ja nõuab sädelust. "See esimene osa on juba nii ilus, et püüame selle teise osa teha niisama ilusaks."

Proov jätkub taas, pisukese pausini. Mängijad oleksid nagu uue särtsu saanud, pillid on neist kostvate häälte järgi seda tabanud.

"Nad on minu jaoks elav järjepidevus ja igaüks omaette legend sellepärast, et nad kõik kuuluvad sellesse puusse, mille juured on kaugel ajaloo mullas. Ja vahendavad praegu veel seda minevikku kuidagimoodi tulevikku," arutleb Aimla, kes kaheksa-aastase poisina alustas Konstantin Reinu käe all pillimängu, alguses oli tal rinnaalt.

Oma napi aja jagamist rahvusooperi orkestri ja kodukoha pasunakoori vahel põhjendab Aimla lugupidamisega nende inimeste tahte ja innu suhtes.

"Mulle pakub see just selles mõttes huvi, et see väärtus, mida need mängijad kannavad, oleks hinnatud just sellisena, et me saame kokku ja siin tekib väljaspool praegust aega ja elumuret nagu uus ühiskond, uus kultuur ja mingil määral uus tulevik. Siin jäetakse maha kõik see, mis siia ruumi ei kuulu," selgitab Aimla oma mõttekäiku.

"Pilli taga sünnib looming, saadakse impulss, inspiratsioon kuskilt kõrgemalt või minevikust," jätkab ta oma arutlust. "Ja seda jagatakse üksteise vahel ja ma tunnen, et see ongi seesama õrn ja hõrk meel, mis tegelikult vajab elushoidmist ja talletamist. See on niisugune sotsiaalsuse, hingelise ja püsiväärtuse elushoidmine."