Ilupõõsa marjad kõlbavad põske pista

Mooruspuu. Foto: Erakogu

Paljud ilmselt ei tea, et nii mõnegi aastaid aias pelgalt ilu pärast kasvatatud põõsa või puu marjad sobivad inimestelegi maiustamiseks.

Just säärased söödavate marjadega puud-põõsad oleksid hea lahendus neile, kes kuidagi ei suuda valida ilu- ja tarbeaia rajamise vahel. Samuti oleks praktiline kujundada hekk marjapõõsastest. Kui näiteks aroonia on juba tuntud hekitaim, siis söödavate viljadega heki rajamiseks sobivad niisamuti kuldsõstar, karvane viirpuu, harilik kukerpuu, kurdlehine kibuvits ja harilik sarapuu.

Meie kliimavöötmes kasvatamiseks sobivaid söödavate marjadega ilupõõsaid leidub kümneid, tutvustas Papsaares asuva Neeva aia juhataja Tamara Mesila.

Levinud on komme koduaia värava kõrvale õnnepuuks pihlakas istutada. Väikese puu võib ju tuua metsast või kraavikaldalt, kuid aiandusäridest leiab hariliku pihlaka kultuurvorme, mille marjad on metsapuu omadest märksa suuremad, läikivamad, vähem mõrud, aga ikka vitamiinirikkad ja sobivad imehästi moosiks.

Söödav kuslapuu ei näe oma puseriti okstega just kaunitar välja, ent sobib igati neile, kel meeldib aias jalutada ja möödaminnes mõni mari suhu pista.

See umbes punase sõstra kõrguseks kasvav põõsas on kevadel aias üks esimesi õitsejaid. Aprilli lõpus puhkevad õied on väga külmakindlad ega hukku isegi üheksa miinuskraadiga. Õied avanevad järgemööda juuni alguseni. Ajapikku valmivad marjadki, esimesed saab suhu pista enne maasikaaja algust.

"Viljad ei karda külma, on sinised ja maitse jääb neil mustika ja sinika vahele," kirjeldas Mesila. "Marjad sobivad hästi kissellide ja muude jookide valmistamiseks."

Rikkalikult õitsev madal Jaapani ebaküdoonia sobib kenasti iluaeda. Põhjamaa sidruniks kutsutava põõsa vitamiinidest kubisevad viljad kõlbavad nii tee sisse kui kurkide marineerimisel äädika asemel.  

Kuldsõstral puhkevad kevadel tugevalt lõhnavad kollased õied ja sügisel kannab see rikkalikult marju, millest kõlbab moosi keeta. Põõsas kasvab kuni kahe meetri kõrguseks ja sobib hästi hekiks. Kui võrrelda mageda sõstraga, siis kuldsõstar kasvab kõrgemaks ja tema marjad pole nii lääged. Sobib kasvatada üksiku ilupõõsana ja selle külge võib pookida muid sõstrasorte.  

Hariliku kukerpuu sorte on nii roheliste kui punaste lehtedega ja need kasvavad paari meetri kõrguseks. "Põõsas näeb ilus välja nii õitsemise ajal kui sügisel, mil küljes rohkelt punaseid hapukaid marju," rääkis Mesila.

Paljudel on lapsepõlvest meeles Barbarissi kommid, mis just selle puu marjadega olid mõnusalt hapukaks tehtud. C-vitamiini rikastest marjadest saab keedist ja tarretist. Söögiks kõlbavad kukerpuu hapukad lehedki, mida just varakevadel tasub salatisse lisada.

Karvane viirpuu on kiirekasvuline kuni kuuemeetriseks kasvav asteldega põõsas, millest annab kasvatada tiheda heki. "Kui seda maast madalast pügada, ei lähe täiskasvanud hekist ükski koer ega kass läbi," sõnas Mesila.

Suve algul mattub viirpuu valgete õitekobarate alla ja sügisel ilutsevad sel maitsvad suured oranþid viljad, mis jäävad põõsale veel kauaks pärast lehtede langemist.

Must leeder eelistab soojemat kasvukohta. Ent kui pakane talvel oksad ära võtab, taastub kuni viiemeetriseks kasvav põõsas kiiresti. Must leeder õitseb juunis ja juulis kuni 20sentimeetrise läbimõõduga sarikates. Mustad viljad valmivad septembris ja on söödavad. Kindlasti tuleb meeles pidada, et rahvameditsiinis laialt kasutusel marjad peavad enne suhupistmist olema mustaks värvunud, toored marjad on mürgised. Mustal leedril on palju sorte, leidub mitmesuguse lehekuju ja -värviga põõsaid.

Kurdlehine kibuvits õitseb suvi läbi, algul rikkalikult, sügise poole tagasihoidlikumalt, kuid siis ilutsevad põõsal õite kõrval suured oranþid viljad, millest saab tervist kosutavat teed või moosi keeta.

Harilik lodjapuu kasvab mitmel pool meie metsades, kuid aiaäridest leiab selle kultuursorte. Sügisel on kahe kuni nelja meetri kõrguseks kasvav põõsas pikka aega kaetud tumepunaste marjakobaratega. Imeilusad marjad on algul väga mõrud, mistõttu tasub oodata, kuni külm on neid näpistamas käinud. Meditsiinis hinnatud marjadest saab mahla ja kompotti ning need sobivad sügavkülmutamiseks.

Kellele meeldib pähklitega maiustada, võib aeda istutada hariliku sarapuu kollase- või punaselehelise sordi. Kollaste lehtedega sarapuu on külmaõrn, seevastu suuremate pähklitega.

Ilupuudest tasub suuremas koduaias kasvatada kuue kuni kaheksa meetri kõrguseks sirguvat pooppuud. Sellel on hõbehallid lehed ja pihlakasarnased maitsvad marjad, mis talvelgi puu otsas püsivad. Pärnus kasvavad pooppuud Rüütli platsil.

Iluõunapuu sort "Red Jade" on longus okstega, mis kevadel upuvad valgetesse õitesse ja sügisel kannavad punaseid vilju, mis kõlbavad süüa pärast seda, kui külm on neid paar korda näpistanud.   

Pärnumaa rannikualadel tuulevaikses ja päikesepaistelises kohas soovitab Mesila kasvatada mooruspuud. On olemas must ja valge mooruspuu, neist valge talub pisut paremini külma. Õied on üsna kahvatud, kuid juulis-augustis valmivad erksavärvilised magusad marjad, mis kujult meenutavad vaarikaid.

Kreeka pähklipuu kasvab samuti edukalt siinsel rannikul. "Tean Pärnus kolmemeetrist Kreeka pähklipuud, kust olen isegi pähkleid noppimas käinud," sõnas Mesila. "Me oleme viimastel aastatel Pärnu kanti päris palju neid pähklipuid müünud. Meeles tuleb pidada, et nii Kreeka pähklid kui muudki puud on noorena külmaõrnad ja need tasub külmal talvel katta."

Ronitaimedest on söödavate viljadega Hiina sidrunväändik ja südajas aktiniidia.

Hiina sidrunväändikul puhkevad väikesed valged õied, millest hilissuveks arenevad punased marjakobarad. Nii lehtedes kui marjades leidub ohtralt organismi turgutavaid aineid.

Südaja aktiniidia isastaime lehed on osaliselt roosad, emastaim kasvatab aga tammetõrusid meenutavaid vilju, mis maitsevad nagu kiivi.