Möödas on aeg, kui koduaeda lubati vaid elupuid ja muru. Üha enam ihkavad inimesed oma aia ehteks kogu suve õitsevat lillepeenart, mis nõuaks vähe hoolt. Just seetõttu küsitakse lilleäridest aina sagedamini vanaemade taluõuelilli, mis on tõestanud oma vastupidavust Eesti kliimas.
"Püsikutest muutuvad taas popiks aedfloks, murtudsüda, pojeng, tulinelk, kaheaastastest sõrmkübaralill, tokkroos, habenelk ning suvikutest levkoi, lõvilõug, kosmos ja saialill," loetles Pärnu Viola lilleäri juhataja Tiiu Arus. "Inimene ei taha aeda orjata, vaid nautida aias veedetud aega."
Kas valida üheaastased suvelilled või püsikud? Algajal oleks Aruse soovitusel lihtsam alustada suvelilledega, kuid sortide valikul peaks lähtuma ikkagi sellest, mis endale meeldib, mitte moodi taga ajama.
Praegu on viimane aeg mulda külvata need suvelilled, mis vajavad pikemalt ettekasvatamist: petuunia, lõvilõug, viltleht, päevakübar, mätashari, gasaania ja parkjuur. Oodata tasub veel astrite, suvedaaliate, pruudisõlgede ja peiulilledega.
Otse peenrasse võib kevadel külvata kressid, rukkililled, lillherned, päevalilled, kosmosed, saialilled, reseedad ja jaanikakrad.
Kui kevadised sibullilled on õitsemise lõpetanud, tekib paljudel kiusatus närtsinud lehed maha lõigata, ometi ei tohi seda teha.
"Kui me pealsed maha võtame, kust lill järgmiseks aastaks jõudu kogub?" küsis Arus. "Nartsissilehed võib põimida patsi ja ilusasti maha kinnitada ning seejärel nende vahele istutada külmakindlamaid lilli, näiteks võõrasemasid või pärdiklilli."
Profid soovitavad kevadlillede sibulad igal aastal välja kaevata, kuivatada ja sügisel taas istutada. Arus nentis, et kes nii palju jännata ei viitsi, võtku see töö koduaias ette kolme aasta tagant. "See on siiski vajalik töö, sest uute külgsibulate arengu tõttu on mullas tekkinud ruumikitsikus, mis omakorda võib viia sibulate hävimiseni," selgitas ta.
Enamik suvelilli õitseb külmadeni, kui nende eest korralikult hoolt kanda: väetada, kuivanud õisikud ära korjata ja vajadusel kasta. Püsikutest on väga tänuvääne purpur-siilkübar, mille õite ilu jagub juulist külmadeni. Kaks korda suve jooksul võib õitseda aed-kukekannus, kui ta pärast esimest õitsemist kohe kümne sentimeetri kõrguselt maha lõigata.
Moesuundadest innustatuna sätivad inimesed üha sagedamini lillepeenrasse köögivilju. "Punane lehtpeet on ülimalt efektne täiendus lillede vahele, samuti ilukapsad. Lehtsalatid oma krussis ja erivärviliste lehtedega sobivad ideaalselt lillepeenart põnevaks tegema," soovitas Arus.
Vaheldust ja praktilisust toovad lillepeenardesse ja rõdukastidesse maitsetaimed: petersell, kurgirohi, aedtill, pune ja meliss.
Lillepeenrasse võib lisada madalakasvulisi rõdutomateid-paprikaid. "Neid ei pea isegi peenrasse istutama, piisab, kui panna potti ja suure vihma ning jaheda ajal terrassile või tuppa tõsta," sõnas Arus.
Kes aga soovib oma toataimed suveks õue lillepeenrasse viia, peaks neid umbes nädala tasapisi välisõhuga harjutama. Kindlasti ei tohi taimi lauspäikese kätte sättida, tuuline kohtki pole hea. Seega sobib poolvarjuline ja tuulevaikne koht.
Laialt teada on, et pelargoon tasub suvel õue viia, aga sama võib teha loorberipuu, tääkliilia, oleandri, havisaba, luuderohu, asalea, palmide ja kaktustega. Troopilistest vihmametsadest pärit taimed on targem tuppa jätta.
Mõne aasta eest valitsesid rõdukastides ja amplites konkurentsita petuuniad. Nüüd on see mood taandumas, sest ühest küljest nõuavad nood pidevat hoolt äraõitsenud õite väljanoppimisega, teisalt räsivad sagedased vihmasajud neid liialt.
"Üldjuhul ongi nii, et vihm ja tuul teevad rohkem liiga suureõielistele lilledele, mistõttu amplisse sobivad hästi sinilobeelia, südajas suutera, sinine tiiviklill, lamav sanvitaalia, luuderohulehine pelargoon, hübriidpetuunia sordirühm "Million Bells" ja aed-raudürt," loetles Arula.
Üha sagedamini pannakse amplitesse ja kastidesse segamini eri taimi.
Teineteisega sobivad näiteks aed-raudürt ja lamav sanvitaalia või sinilobeelia, viirpelargoon ja südajas suutera.