Kanakülast läbi kihutades haarab pilk maakividest kõrtsihoonet, mille algset välimust muudavad katuseaknad ja ilmselt kellegi äriplaani poolelijäämine. Toitlustus- ja majutusasutus kuluks Pärnu-Viljandi tee äärde ära küll nagu ülemöödunud sajandil, kui teelised siin keha kinnitasid, ööbisid ja hobuseid puhkasid.
Pitskardinatega varjatud akende taga, kolmandikus hoonest, elab meetripaksuste müüride vahel Kanaküla kunagine koolijuhataja Koidula Pedaja, kelle kadunud mehe Märdi vanaisa Mihkel pidas kõrtsmikuametit.
"Lõpetasin Tartus õpetajate instituudi, 1955ndal, lõpetajad suunati sinna, kuhu riik tahtis, mina sattusin siia," räägib naine, kes lähetati vene keele ja kehalise kasvatuse õpetajaks külla, mille rahvale andis tööd ja leiba metsatöö.
Koolis töötas tosin õpetajat ja õppis üle 100 lapse, kaugemalt käijad said jääda internaati ja rahvamajas peeti pidusid. Siis viidi Taganõmmelt metsakombinaat üle Viljandisse, töölistele pakuti sinna kortereid ja majad hakkasid tühjenema.
"Siit ei lähe valla koolibussi peale enam ühtegi koolilast," ohkab jutukaaslane, kes 11 aastat oli Kanakülas koolijuhataja. Vanas, 1907. aastal ehitatud puumajas, mille asukohta põlengu järel meenutab vaid võsastuv vundament.
Saarde vallavalitsuse ärgitusel taasavati 22 aastat suletud olnud kool 1994 ja kümme aastat hiljem helises algkoolis viimane koolikell. Kollakate seinte ja punase katusega koolimajas leidis koha külakeskus ja avalik internetipunkt.
"Ma olen pärit Võrumaalt, meid oli viis õde, hing kisub sinna, juurte juurde. Vaadake, milline see inimene on," kostab hallipäine Koidula ja näitab ukselt majatagust marjaaeda, mille nad mehega hobuste lasipuude asemele rajasid.