/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2010/04/25/355321t1h9cfe.jpg)
Männa talu perenaine Laine Pruul tuleb välisuksele vaatama, kelle peale koer keset päeva nii hirmsasti haugub. Truu õuevalvur tõmbab tuttavat häält kuuldes tooni tagasi ja toetab ennast vileda tuule eest kuuri seina varju.
Männa perenaine muretseb hõreneva küla pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Siin oli lage põld, kui mees selle koha maja ehitamiseks valis, talle oli teisigi kohti pakutud, aga võttis selle, et hea rahulik ja omaette," seletab toakoristamise pooleli jätnud perenaine.
"Omaette koht" tähendas 1950. aastatel seda, et edasi tee ei lähe. Kõrge ojakallas tuleb ette ja teisel pool seda kõrgub mets.
"20 aastat olen metsas välja teeninud, võsa lõiganud ja taimi istutanud. Tervis on selline, et saan liikuma, siit Kanakülla poodi on paar kilomeetrit, talvel Soome kelguga, kuival ajal rattaga," jätkub jutt elust ja oludest.
Kilomeeter Männalt piki ojakallast on linnainimesed ostnud kunagise talukoha suvekoduks ja see pole Viljandi-lähedases looduskaunis maakohas ainus näide.
"Väga hõre küla," tõdeb Laine, kes enda kohta ei saa öelda, et ta on põline kanakülalane. "Ma olen Auksaares sündinud, Kariste vallas, aga lapsepõlve elasin Meosel ja esimene tütar sündis seal. Maja oli vana, vajunud, müürid ja korstnad ei tõmmanud."
Ümberkaudu pidasid inimesed kariloomi ja igaüks haris oma maalapikest. Nüüd kuuleb lehmade ammumist vaid Kera talust, kus pererahvas lüpsikarja kasvatab. Aeg on sedapidi keeranud, et piim ja liha tulevad maainimeselegi poest. Selles suhtes on küla linnaga võrdseks saanud.
Männa perenaisel on koer, kaks kassi, kolm kana ja kukk, mis tähendab, et munad võib pannile löömiseks tuua laudast pesast.
"Noored lähevad ära, linna töö järele, aga varemalt toitis mets pered ära ja meil oli Kanakülas isegi kaheksaklassiline kool ja rahvamaja, tegime näitemängu, kohvik töötas," löövad jutustaja silmad särama, nagu kangastuks talle küla parim aeg.
Salata pole seegi, et Pruulide kolm last lendasid pesast ning peatusid Pärnus, Viljandis, Kilingi-Nõmmes.
"Paar korda nädalas käin poes ja siis saame naistega koolijuhataja juures kokku, joome kohvi, arutame ilmaasju, see nagu naisteklubi kohe," kostab Laine lõbus naer üle pesa punuva kuldnokapaari vilistamise.