Metsnik tunneb laasi nagu oma taskut

"Tulin just lankide piiride sisseajamiselt," ütleb Kanaküla metsnik Ivo Arumäe. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Riigimetsa majandamise keskuse Pärnumaa metskonna Kanaküla metsandiku metsniku Ivo Arumäe ametinimetus on nii pikk, et suupärasem on öelda "metsnik".

Enne riigimetsa majandamise ümberkorraldamist oli ta Kilingi-Nõmme metskonna abimetsaülem. Sestap tunneb mees siinseid põlislaasi nagu oma taskut, kuigi õpib selle sisu iga päevaga paremini tundma.

"Siin alles oli suur üllatus, läksin sealt Pale jõe kaudu ja kõigepealt oli vahva vaadata, kuidas põllud olid mitmesajal hektaril vee all, luiged-pardid ujusid seal, aga järgmisel hetkel oli teetruup ära uhutud ja pidin tagasi keerama, teist teed otsima," räägib metsnik ja näitab kaardil oma   10 868 hektari suurust valdust.

Metsnikutöö on sellega perele leiba teenija jutu järgi vaheldusrikas. Plaanida tuleb metsatöid ja -majandamist kolmeks aastaks ette, ajada GPSiga sisse lankide piire ja hiljem töö tegijatelt vastu võtta. Meie roheline kuld nõuab endaga lugupidavat ümberkäimist, seda enam Kanaküla metsandikus, millest ligi pool on looduskaitstav.

"Metsandiku väljavõtte järgi on meil 1050 hektarit rangelt kaitstav ja 3750 hektaril kehtivad muud kaitsepiirangud, nii et viis 11ndikku metsast on juba eri looduskaitsepiirangutega ja lõpuks metsainimestel kaob tulu ja töö ära," nendib Arumäe, kasutades jutus sõnapaari "ülepaisutatud looduskaitse".  

Karulaane talu peremees Ivo Arumäe ei tea oma tööajast ehk 1987. aastast alates juhtumit, kui mõni marjuline või seeneline oleks siinsetes laantes eksinud.

"Aga seda on küll nähtud, seal Oissaare külas, kus ma elan, et kui keegi autoga tuleb ja küsib teed ja juhatan ta kas Kanaküla või Kilingi-Nõmme poole, on ta umbes tunni aja pärast tiiruga tagasi ja küsib uuesti. Nii et eksida on võimalik, metsad on ju suured ja teid on siin palju, metsateid, mis enam-vähem ühe näoga kõik."