Kanaküla külas muneb jaanalind suure tordi muna korraga

"Talvel paksu lumega käisid nad aiaääri pidi, see oli neile suur uudis, aga nüüd on nad oma peopidamisega hiljaks jäänud, märtsis pidanuks alustama," seletab Palu talu perenaine Mare Pärna, kes üllatas külarahvast, kui esimesed jaanalinnud kohale tõi ning lehma- ja lambapidamise asemel nendega jändama hakkas. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kanaküla küla hajub suure maantee ääres Halliste jõe käärus kahte kätt metsa vahele, taludeni jõudmiseks tuleb sõita kilomeetreid hargnevaid kruusateid, mis kõrgemates kohtades juba üsna tahedad.

"Kanaküla - mis see enam muud on kui üks vanainimeste küla," ohkavad kohalikud, kelle noorusaastatesse jäävad Taganõmme metsakombinaat, Välinõmme ja Kanaküla metskond, kool ja rahvamaja, peod ja talgud.

Elanike arv sõidab aastaid kõrvutades nagu saaniga mäest alla, kuid Saarde valla 23 küla hulgas on Kanaküla ikkagi üks suuremaid, umbkaudu 80 inimest.

Mõisnik andis nime

Tühjaks hakkas küla jooksma siis, kui metsamajanduse ümberkorraldajad said jagu metskondadest. Veel kiiremini läksid nooremad linna töö järele, kui algkooli uksed õpilaste vähesuse pärast kinni pandi ning tarkust taga ajama tuli sõita paarikümne kilomeetri taha vallakeskusesse Kilingi-Nõmme.

Paarikümne elaniku võrra kahanes Kanaküla 2006. aastal korraga sellepärast, et sellega 1970-ndatel liidetud Oissaare küla elanikud nõudsid taas iseseisvust. Ajasid asju vallamajas ja pealinnas nii kaua, kuni regionaalminister asustusüksuse nime ennistamise ja lahkmejoone muutmise määrusele alla kirjutas.

See tähendas, et Kanaküla 121 elanikust 20 olid sestpeale Oissaare elanikud ning maad jäi suuremale 106,2 ja väiksemale 2,4 hektarit.

Ajaloolise nime taastamise järel said oissaarlased veel ühe punktivõidu, kui Eesti Post andis neile oma postiindeksi ja külla adresseeritud kirjad ei teinud enam enne kohalejõudmist Orissaare ringi Saaremaa kaudu.

Oissaare küla võib olla oma nime eest tänulik kohalikule taluperemehele, Kanaküla aga mõisnikule, kes sealt hobustega läbi sõites vihastas tee peal kakerdava kanakarja peale nii, et lõugas kaugele kuuldavalt: "Saagu see kuradi Kanakülaks!"    

Pulmaehtes jaanalinnud 

Kanakarjad ei kakerda ammu enam külavahel, küll juhatab korralik teeviit Palu tallu jaanalinde vaatama. Perenaine Mare Pärna ruttab vastu ja räägib oma võõrapärastest hoolealustest nii pikalt ja põhjalikult, nagu loeks ta sellekohast teatmekirjandust.

"Igaks juhuks hoidke aiast kaugele! Müts ja prillid tõmmatakse kohe ära," manitseb jaanalinnufarmi perenaine.

Kõrge võrkaia taga patseerib uhke olemisega paari meetri kõrgune isaslind, nokk pulmapidamise õhinas punetamas ja jalad sama värvi kiskumas. Emaslind hoiab esialgu nagu häbelik pruut ennast aianurka ja jälgib, kuidas tema paariline sabasulgi puhevile ajab, meenutades avatud valget musta ääristusega vihmavarju. Jaanalinnukombe kohaselt on "issi" pesa aianurka juba valmis teinud, see sarnaneb umbes poole meetri sügavuse pinnasesse jalgadega kraabitud lehtriga.

"Hiljaks jäänud oma peopidamisega," nendib perenaine, sest tavaliselt algab paaritumine märtsis ja kestab suvi läbi septembrini.

Pannile ja potti

Eesti külades seninägematute Aafrika päritolu lindudega hakkas Mare Pärna jändama, kui lehmapidamine tulutuks muutus ja hundid lambakarjast ööga vaid kondid järele jätsid.

"Mõtlesime, et maad on, teeme proovi, see oli katsetus," kostab perenaine.  "Proovitegemisest" on möödas üle viie aasta.

"Kulu, Kulu!" kutsub perenaine aias patseerivat emaslindu, kes kaela välja sirutab ja kutsujale suurte silmadega vastu vaatab. Tema töö on munemine, kevadest sügiseni üle päeva kuni 100 muna aastas. Poolteist kilo kaaluvast jaanalinnumunast jätkub korraliku tordi küpsetamiseks ehk teisiti öeldes: ligi 25 kanamuna jääb alles.

"Munejate jõusööda saame Valjalast, tuleb Viljandis järel käia, siiani oli see graanulites, nüüd jahuna ega lähe nii hästi," muretseb perenaine hoolealuste pärast ja tema sõnade kinnituseks tuuseldab "issi" varjualuses söödakausi juures selle sisu vastu isu ilmutamata.

Munast saab pererahvas rooga valmistada, aga kui liha järele isu tekib, tuleb ligi 150kilone lind autosse suruda ja sõita temaga Saaremaale Orissaarde, kus ainus ametlik tapamaja, mis Palu talu perenaise sõnutsi võtab ette ainult kolm jaanalindu päevas.

Jaanalinnu nahka tuleb aga parkima sõita Narva lähedale, nii et siinkohal on parem jätta kokku löömata, mis maksab minek sinna ja tagasi ja kuidas tulu-kulu suhe kujuneb. Õnneks elavad jaanalinnud keskmiselt 60aastaseks ega ole neil vaenlasi, kellest nad jagu ei saaks.       

"Jaanalinnu jalal on kaks varvast, aga nendega võib ta lõvigi lõhki rebida, kui too ründab, ja rebased ei tule neid siin hiilimagi, tunnevad ohtu," seletab perenaine.

Üks ehmatusi, õigemini võidujooks ligi 70 kilomeetrit tunnis kiirust arendava jaanalinnuga pärineb läinud talvest.

"Isad kaklesid, üks jooksis raudposti kõveraks ja pääses välja, lõpuks saime talle koti pähe, saime tagasi tuua, aga ma pidin abiväge kutsuma Kilingi-Nõmmestki," räägib jaanalinnukasvataja, kes külaliste tarvis on talust viisakasse kaugusesse sättinud tahvli kirjaga "Hea inimene! Palun ära pererahvata siit edasi mine". Selle all on mobiilinumber, millel helistades teile vastu tullakse.  

Viljandi kuulutused

Kanakülast on maakonnakeskusesse Pärnu 59 kilomeetrit ja naabermaakonna keskusesse Viljandisse 35 kilomeetrit. Sestap on see linn lähemal ja kõrtsi ees kuulutustetahvlil ripuvad mulkide üritustele kutsuvad teated.

Keegi pakub rakkekaevude puhastamist, keegi müüb kuivi kütteklotse ja keegi ostab   40 000 krooniga väikese maja.

Suurt teed pidi kihutavad siit mööda kahes suunas autod ja bussid, vaid mõni neist peatub maakonna ühe omapärasema küla poe ees.