Toomas Alatalur: Post scriptum NATO Tallinna kohtumisele

Kirjutasin kohtumise tausta ja võimalused samas rubriigis selgeks 9. aprillil ja kõik läks täkkesse. Tõsi, Kremlil ja Kiievil oli varuks superüllatus. Ajal, kui muu maailm muljetas poolakate tragöödiast ja tuhavangidest, viidi vargsi alanud läbirääkimised forsseeritult lõpule.

21. aprillil sündis USA kõrgtornide rünnaku, Iraagi sõja ja NATO-ELi ittalaienemise järel viies selle aastatuhande kõva sõna poliitikas ehk Ukraina-Venemaa leping. See jätab Venemaa Musta mere laevastiku Krimmi veel 25 aastaks ja lubab Moskval Novorossiiskisse sõjasadama rajamist vältides kokku hoida kuni 100 miljardit dollarit.

Ida ja Lääne, NATO ja Venemaa vaheline geopoliitika sai kohe teiseks nagu ettekujutus üleilmsest relvamüügistki. Kui lisada, et pühapäeval (25.04) nõudis 100 000 jaapanlast USA sõjabaasi sulgemist Okinawal ja Krimmis on juba nädal aega kestnud rõõmupidu ühenduses Venemaa baasi edasijäämisega, on põhjust … kukalt sügada. Eriti meenutades, millise välise rahuga võtsid Tallinnas kohtunud NATO välispoliitika juhid vastu teate Harkivist.

Arusaadavalt oli rahulikkuse ja neutraalsuse taga (”tegu on kahe riigi siseasjaga”, ”Ukraina saab niimoodi paremini oma välispoliitikat tasakaalustada”, ”Vene laevastik ei sega Ukraina eurointegratsiooni”) varasem teadmine, et nii läheb.

Ometi pole venelased ega jaapanlased ainsad, kes praegu Ameerikat kotivad. Paraku oleme infojagamises jõudnud niikaugele, et taas tuli välismaalt otsida kinnitust kuuldusele, et Saksamaa välisminister Guido Westerwelle nõudis Tallinnaski USA taktikalise tuumarelva väljaviimist Euroopast.

Lisagem siia Prantsuse Mistrali müük Moskvale ja G20 rahandusministrite kokkusaamine, et sedastada: suured teevad suuri käike. Väikeste rolliks jääb olla õnnelik kättevõidetud koha üle (USA suursaadik Michael Polt: ”USA tuleb Eestile appi”; USA riigisekretär Hillary Clinton: ”Me ei murra antud lubadusi”). Jätkates kaasteelise mängimist Afganistanis nii, et seda märgataks, ja vaadata vaikselt pealt, kuidas teistel omasugustel või suurematelgi kas veab või ei vea maailmapoliitika mängudes.

Praegu on raske ennustada, kuidas ja millal Ukraina ülevõtmine Moskva poolt lõpeb. Sümboolseks võib pidada protsessi algamist Harkivis, mis 1917. ja 1918. aastal oli bolševike pealinn ajal, kui Kiievis oli teine ja Lvivis koguni kolmas Ukraina valitsus. (Esimese ilmasõja lõppedes oli Ukraina territooriumil vahepeal koguni viis valitsust korraga.)

Küsimus ongi selles, kuidas Viktor Janukovõtši lepingule reageerib oranži revolutsiooni kants Lääne-Ukraina. Igal juhul pole Moskva präänikuga kitsi: 30 protsenti odavam gaas kümne aasta jooksul, kiirraudteed Moskvast Kiievi ja Krimmi, silla üle Kertši väina lubamine kolme aasta pärast.

Kremli ootamatu heldus pani kulmu kortsutama Valgevene autokraadi Aljaksander Lukašenka, kellele Moskva ei maksa kahe Valgevene pinnal sõjabaasi eest pennigi ja küsib gaasi eest rohkem kui Ukrainalt. Viimaste aastate gaasikokkuleppeid arvestades on baasi-gaasileppe kohta ütlemist mitmel riigil ja on aja küsimus, millal keegi suu lahti teeb. Ilmselt on see seotud Ukraina opositsiooni käitumisega, mis osaliselt peaks selgeks saama täna: kui Julija Tõmošenkol õnnestub mingi protsess käivitada, võib ta välistoetajatega arvestada. Kui ei, algab tõenäoliselt rahumeelne vastasseis valimiste väljakuulutamiseni.

Pöördele Ukrainas eelnes Kõrgõzstani presidendi kukutamine, milles Kurmanbek Bakijev ise peab süüdlaseks Kremlit. See tähendab, et värvilistest revolutsioonidest on elus vaid Georgia, mille liidrit Mihhail Saakašvilit nagu Viktor Juštšenkot Kreml ei tunne. Selline suhtumine kipub laienema, sest polnud raske märgata Mišat Poola presidendi Lech Kaczynski matustel, ent teda seal ei maininud pea ükski kanal ega ajaleht. Millegipärast ei saabunud Tallinna Georgia välisminister. Sestap jääb huviga oodata, kes lendavad 26. mail k ülla Thbilisisse, kui seal tähistatakse Gruusia iseseisvuse 92. aasta-päeva.