Tegevuskunstnike festival jätkub Riias

Eesti tegevuskunstnike grupp C.n.o.p.t. ja prantslaste Ornicart-Rochdy Laribi esitus väljendas linlaste käitumist: inimesed elavad kaelani mudas ja saastas ning keelduvad nägemast, mis meie ümber tegelikult sünnib.

FOTO: Ants Liigus

Möödunud nädalavahetusel leidis aset rahvusvaheline tegevuskunstifestival “Diverse Universe”. Juba 13. korda toimunud kunstisündmus on muutunud Pärnu kultuurielu osaks, tuues maailma eri paigust siia kokku mitukümmend kunstnikku.


Festival rändab läbi Euroopa ja Pärnu on üks paljudest peatuspunktidest.



Festivali kõige etendusterikkam osa jäi laupäeva, kui performance’id toimusid nii Pärnu kunstihallis, kunstnike majas kui linnaruumis.



Paljud aktsioonid vältasid samal ajal ja kogu programmist täielikku ülevaadet saada olnuks ühel inimesel ilmselgelt võimatu.



Õnneks oli enamik kestvus-performance’eid üles ehitatud nii, et tegevusest sai aimu põgusa vaatluse kaudu.



Näiteks Soome rühmituse Juurikasvu küllalt staatiline tegevus kunstihallis võimaldas performance’it jälgida hoopis kui realistlikku maali pühast õhtusöömaajast.



Neli pidulikult riides neidist istus ümber mädanenud puuviljade ja riknenud toiduga kaetud laua, ilaniidid ripnemas. Gurmeetoit jäi aga söömata.



Teine kestvus-performance toimus kunstihalli suurest saalist pappkastidega eraldatud privaatses ruumis, kus massaažiteenust pakkus Rootsi kunstnik Morgan Schagerberg alias Rollerboy.



Erootiliste joonistustega dekoreeritud „salongis“ oli igal külastajal võimalus kunstnikuga leppida kokku personaalne hind ja lasta end masseerida.



Rulluiskudel kunstnik pakkus teenuse kõrvale võimalust kosutada end mõne lonksu õllega ja eesmärk - vabaneda etendusepäeva pingetest - sai enamiku külastajate puhul kindlasti täidetud.



Massaaž kestis 15 minutit. Selle vältel jõudis Morgan rääkida oma fetišitest ja kunstnikuks olemise pahupoolest.



Pärnakas Kaarel Kütas üllatas kontseptuaalse performance’iga. Kütas otsustas tajuda kogu festivalipäeva nägemismeeleta ja liikus ruumis juhuslikul trajektooril, silmad kinni seotud.



Meelte ja taju temaatikat käsitles ka Läti duo Auseklicusins, kes oli oma tegevuspaigaks valinud uue kunsti muuseumi naiste tualettruumi.



Publikule lähenesid kunstnikud individuaalselt ja ruumi siseneti ükshaaval. Sisenejal seoti silmad kinni, ning edasist tegevust sai tajuda vaid närvirakkude ning kuulmis- ja haistmismeelega.



Kogu ruumis toimuv oli suur saladus ning iga osaleja pidi andma vande, et ei räägi juhtunust kellelegi. Oli erakordne kogeda visuaalkultuuri seda nägemata.



Kohalikku kultuuri esindas rühmituse C.n.o.p.t. morbiidne performance’ki. Kuigi rühmitust võib pidada abstraktse ja sageli absurdsete alguse ja lõputa lugude illustreerijaks, siis seekordne teos oli üsna konkreetne ja käsitles klassikalist Eesti matust. Kohustusliku komponendina olid kohal pillimehed ja vaatajaile jagati lendlehti Lydia Koidula ”Ema süda” sõnadega.



Valju muusika saatel lasti üks rühmituste liikmetest aeglaselt kanderaami nööre järele andes järjest sügavamale saali põrandas olevasse klaasplaatidega kaetavasse auku, aeg-ajalt visati sinna mõni banaangi. Vaatemäng oli ühtaegu ilus ja võigas nagu matustel ikka.



Festivali kõige eksootilisemaks esinejaks võiks pidada jaapanlast Oikado Ichirot, kelle tugevalt orientaalne maskide ja kostüümidega tantsuetendus kulmineerus suust tulepurskamisega.



Pärast intensiivset performance’i-maratoni jätkus õhtu kunstnike maja aias grillipeoga, mida vürtsitasid põhjanaabrite T.E.H.D.A.S Groupi diskotelk-installatsioon ja Jojo200 eksperimentaalmuusika kontsert-show.

Tagasi üles