Valter Parve: Valik on sinu!

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

Inimesed ikka muudavad oma poliitilisi eelistusi ja vahetavad erakondi, aga sellest palju ei räägita, välja arvatud juhtudel, kui tegemist on üleriigiliselt tuntud persoonidega. Näiteks 2007. aasta aprillimässu järel lahkus Keskerakonnast rahva seas väga lugupeetud Heinz Valk ja sellest lehed kirjutasid.

Rahvaliidus on praegu ärevad päevad ja juhtuda võib kõike. Selle suurpartei liikmetel on mitu võimalust oma tulevikku kujundada, sealhulgas erakonda vahetada, nagu erakonna üks juhtfiguure Tarmo Mänd hiljuti tegigi.

Õhuke riik

Üks võimalusi oleks astuda Keskerakonda, millel on sõlmitud koostööleping parteiga Ühtne Venemaa. Lepingus on kirjas mõlema poole huvid ja kui need on südamele armsad osale Rahvaliidu liikmetest, oleks ju kerge valida: kuhu siis veel?!

Reformierakonna vedamisel on alandatud üksikisiku tulumaksu ja selle tagajärjel jääb riigieelarvesse igal aastal laekumata miljardeid kroone. Tulemuseks vähem väljavaateid saada hea haridus, nõrgenev tervishoid ja turvalisus.

Tõsi, igale maksumaksjale jääb nüüd oma tarbeks rohkem järele, kuid palgast palgani elaval inimesel ei ole nende nappide säästetud kroonidega võimalik omale osta ei paremat arstiabi ega personaalset konstaablit.

Seda saavad siiski teha need, kellel on väga suur sissetulek ja kellele varasemast viis protsenti väiksem tulumaks tähendab olulist lisaressurssi, millega saab katta õhukeseks hööveldatud riigi tegematajätmisi. Nii et Rahvaliidu liikmetel, kes kuus näiteks üle 30 000 krooni teenivad, oleks mõtet küll seni valitsenud liberaalset suunda uude erakonda astumisega toetada.

Kodumaa ja patriotism

Eesti erakondadest seostuvad minul nende mõistetega enim Isamaa ja Res Publica Liidu püüdlused. Nägin hiljuti Tallinnas ülisuurt plakatit, millel püütaks kahtluse alla seada Mart Laari tõsiseltvõetavus, aga kui Keskerakond midagi nii ägedalt maha teeb, võib see üks hea ja Eestile kasulik asi olla.

Just saime näiteks teada, et Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi rahaga saab Via Baltica Pärnu linna jääv teelõik senisest märksa parema asukoha. Mäletame ju, kuidas Edgar Savisaar Eesti ELi astumise vastu seisis. Oleks teda tookord kuulda võetud, pusiksime praegu omaette lähivälismaa ebaturvalises staatuses.

Kui rahvusliku julgeoleku teema mõnele vähetähtis tundub, siis näiteks rannapromenaadil jalutavad keskerakondlased võiksid ikkagi püüda omale ette kujutada, millest kõigest neid ilma taheti jätta.

Nii et kui ma pärnakana suudan oma mälust kustutada pettumuse seoses IRLi rolliga Mart Viisitamme meie linna etteotsa upitamises, soovitaksin seda erakonda küll.

Hajuda või ühineda?

Valikutena jäävad veel rohelised ja sotsiaaldemokraadid, kuid Rahvaliidu laialipudenemise asemel võiks Eestile kasulikum olla, kui nood kolm erakonda leivad ühte kappi paneksid.

On muidugi oht, et ühe ooperi kohta oleks seal primadonnasid esialgu palju, kuid ansamblina ühiskonda teenides oleksid need vastuolud loodetavasti ületatavad. Parteide ühinemisest tõuseks Eestile kasu, kui sellest sünniks senisest ausam ja läbipaistvam valitsemiskultuur. Selle vältimatu eeldus on personaalse vastutuse põhimõte, sealhulgas võimalus algatada poliitiku esinduskogust tagasikutsumine. Kes annaks sisse vastava seaduseelnõu?

1995. aasta riigikogu valimistel hääletasin ma Are praeguse vallavanema rahvaliitlase Jaanus Männiku poolt ja vajadusel teeksin seda jälle, eriti kui me ühist asja ajaksime. Iga kell annaksin oma hääle teisegi samasse erakonda kuuluva vallajuhi Kuno Erkmanni poolt. Rahvaliidus on sadu Eestist tõesti hoolivaid inimesi, kellega koos edasi minna oleks mulle suur au.

Taastada usk

Rahvaliit saab jätkata omaette, jaguneda erakondade vahel või liituda ilmavaate sarnasuse alusel, kuid erakonna liikmete seas on ilmselt neidki, kes on pettunud nii poliitikas kui poliitikutes ja kõigele sellele nüüd käega löövad.

Kohalikel rahvajuhtidel linna võimuliidust olekski praegu suurepärane võimalus kinnitada, et parteiladvikus olemine ei tähenda ilmtingimata isiklikku äriprojekti või karjääriredelit.

Nimelt on väga paljude inimeste meelest ebaõiglane küsida haiglas lapse pealt visiiditasu 50 krooni ja põhjendada seda rahanappusega ning samal ajal maksta haigla nõukogu poliitikutest liikmetele töötasu.

Nimetatud sissetulekust vabatahtlikult loobudes saaks kokkuhoitud rahaga kaotada laste visiiditasu ja see jätaks inimestele alles usu, et aated ja ühiskonna teenimine on Eesti valitsemiskultuuris ikkagi olemas.