/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2010/04/27/356283t1he1c3.jpg)
Läinud laupäeval istus üle 10 000 noore kogu Eestis koolimaja saalis või klassitoas laua taha, et kirjutada kirjandit. Lihtlabaselt võttes on kirjand üks mitmest riigieksamist, mis tuleb edukalt sooritada, et edasises elus ülikooli või üldse kuhugi asja oleks. Ometi evib kirjand fluidumit, eriti kui arvestada selle olemust küpsuskirjandina.
Kirjandi vajalikkusest räägitakse pea igal aastal, kui koolilõpetajate pead veel kirjandi kirjutamisest paksud. Siiani on peale jäänud need, kes nimetavad maailmas küllaltki ainulaadset eksamit vajalikuks.
Küpsuskirjandis peavad noored suutma väljenduda kaunis emakeeles, arendama mõtteid ja jõudma järeldustele. Need oskused kuluvad ülejäänud eluks marjaks ära ja eristavad eestlasi kõigist ülejäänud rahvastest: ei kõnele ju keegi peale meie eesti keeles.
Sama väljendas enne kirjanditeemade avalikustamist kõlanud pöördumises abiturientide poole haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas: “Pealegi, kui te täna teenite muusa kõrval oma emakeelt, siis teadke, et ka see teenistus peab jätkuma: Eesti ülikoolid on maailmas ainsad, kus õpitakse ja tehakse teadust eesti keeles. Seda nii kaua, kui jätkub eesti keeles õppivaid tudengeid. Kas jätkub – see on küsimus igaühele teist.”
Kirjandi kirjutamine Eestis vaevalt kaob, sest eks ole kõik lapsevanemad seda omal ajal teinud ja miks võsud sellest keerulisest, kuid lõppkokkuvõttes kirgastavast elamusest ilma jätta.
Aastad mööduvad ja tänavused koolilõpetajad meenutavad heldimusega, kuidas nad 2010. aasta kaunil, kuid külmal kevadel pead murdsid, et valida ja kenasti lõpuni kirjutada küpsuskirjand “Ühiskond kui noorsoo väärtuste kujundaja”, “Rahva hing ja iseloom avaldub tema kirjanduses”, ““Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt ...” (Hermann Hesse)”, “Haridus - kas kohustus või võimalus?”, ““Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir.” (Konrad Adenauer)”, “Ajaloos vastutab kõige eest järelpõlv”, “Kuidas on teaduse ja tehnika areng muutnud inimeste maailmapilti?”, “Argipäev vajab muinasjutte”, “Oo, sport, sa oled raha!” või “Igaühe õnn on kordumatu”.
Selle meenutuse saatel julgustavad nad ehk oma lapsi samale katsumusele vastu minema. Ja see on hea, sest näitab, et eesti keelt veel räägitakse ja selles kirjutatakse ning vaba mõtte hoogne lend pole katkenud.