Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/07/18/208829t1hb1e5.jpg)
Juhtus nii, et mu kallis ja kaunikesti aastates taat kukkus kiirabiga Pärnu haiglasse. Seal oli operatsiooniarst dr Lepal ja tema abilistel tublisti tegemist, et vana maa peale tagasi tuua. Edasi hoiti teda kui silmatera, mis andis taadile jõudu kahest raskest lõikusest kosuda. Hooldusarst Kai Ilp kandis edasi hoolt, et tema 88aastane patsient hoiaks endas eluvaimu ega lööks olevikule käega.
Kui käisin isa vaatamas, ei jõudnud ta Pärnu haiglat ära kiita: suurepärased ravi- ja elutingimused, hoolt tunda igal sammul. Mis sest, et vana oli veel ratastoolis. Tagasi sõitsin rahuliku südamega. Äsja sain Pärnust teate, et isa võtab juba jalgu alla, veel kuu ja mees on kodus naise juures.
Nüüd näikse meri siin põhjarannikul sinisem kui enne ning raske koorem südamelt ära, sest vaadake, väga keeruline on siit Kundast isale sellisel ajal abiks olla. Meretagune värk, nagu öeldakse. Suur aitäh Pärnu haiglale!