Pärnu Postimehe 20. aprilli juhtkiri “Rohelised vanguvad olemasolu piiril” arutleb roheliste vankuvate ridade teemal. Ametlik vastus on sellistel puhkudel nagu ikka: “Rohelised on ühtsemad kui kunagi varem.” Või teine ametliku vastuse variant: “Erakonnasisene diskussioon on normaalne ja eluterve, rohelised ei ole partei, kus domineerib üks seisukoht.”
Lõppude lõpuks jääb roheline erakond nii või naa alles. Lahendusi on kolm: kas lepitakse kokku või jääb alles Peeter Jalaka leer või jääb alles Marek Strandbergi leer. Selle lahenduse tekkimise vaatemängu saame kindlasti nautida.
Pigem sooviksin tähelepanu juhtida paradigma muutustele, mida rohelised on kaasa toonud.
Partei algusajal domineeris ideoloogia, et kõige parem oleks, kui rohelist parteid üldse vaja ei läheks. Lubati, et niipea kui mõni muu partei võtab rohelised seisukohad üle, lõpetatakse partei asutamine. Kuna aga ükski teine erakond ei soovinud meie igapäevase elu reguleerimist seostada ökoloogilise jalajäljega, pidi roheline partei tulema.
Riigikokku kandideerides moodustasid rohelised üleriigilise nimekirja sisehääletusel, kus osalesid kõik erakonnaliikmed. Mõnes muus parteis järjestab seda nimekirja täpselt üks isik. Roheliste parlamendikampaanias järgiti põhimõtet, et tellimata trükiseid inimestele postkasti ei panda ja konkurente ei halvustata.
Kui partei parlamenti jõudis, ei suutnud vana kooli poliitikud ära imestada, et roheliste fraktsioon ei hääleta koordineeritult. Rohelisi kutsuti valgusfooriks, sest igaüks hääletas isemoodi. Tõsi, seda juhtus vaid mõnel korral. Neid valgusfoori-nalju tegevad vanad parlamendiliikmed ilmselt ei tajunud, et asetavad end niimoodi kuuleka, mõtlemisvõimetu, nupulevajutava poliitlamba rolli.
Rohelised püüdsid kohalike valimiste ajal lõhkuda vanu poliitkombeid. Kuigi parlamendiliikmed oleksid tõenäoliselt suurendanud häälesaaki oluliselt, ei osalenud nad valimistel, sest see olnuks valija petmine. Pärnus tuli roheline nimekiri välja tähestiku järjekorras. Niisuguseid asju ei julge arvatavasti teha ükski vana partei.
Roheliste trump on aga nende valijad. On tõsi, et üks või teine isik ei pruugi sümpaatseid tegusid teha, kuid Eestis on vaieldamatult olemas järjest kasvav valijaskond, kes oma igapäevaelus rakendab rohelisi põhimõtteid (vihje: vaadake jalgratastega sõitvate inimeste poole) ja valib samasuguste seisukohtadega isikuid võimu juurde.