Laul teeb rinna rõõmsaks ja rõõm inimese nooreks

Tiiu Liiv, kes on olnud Kungla koorivanem, oma lemmikpaigas Tammiste metsas. Foto: Ants Liigus

“Laul on olnud mu elu: teeb rinna rõõmsaks ja inimese nooreks,” kinnitas Tiiu Liiv (72). Ta on laulnud Pärnu segakooris Endla 31 aastat, Kungla kooris 18 aastat.

Kungla on Pärnu vanim koor ja tähistab laupäeval, 1. mail oma 135. aastapäeva kell 16 Nooruse majas. Koor sai alguse Rääma kooli lastevanemate koorist. Juubeli eel on koor laulnud Pärnus, Pärnu-Jaagupis ja Vändras.

Kui mure närib, aitab viisijupp

Tiiu räägib: “Ärge nüüd naerma hakake, aga mul on Pärnu ümbruse looduses kaks paika, kus söandan valjusti laulda.” Ta jutustab, kuidas istus sügisel kolletavate lehtede aegu Tammiste metsas ja laulis Gennadi Podelski “Metsaneidu”.

“Tahtsin teada, mis tunne on laulda looduse taustal sõnu: “Kui ma lähen, kutsud jälle külla mind. Nagu teaks, et ma ei suuda jätta sind. Pole iial truudust nõudnud sinu suu, küllap sellepärast olengi sul truu.” Väga hea tunne oli, kõik oli nagu päris, ümberringi langes kollaseid kaselehti,” meenutab Tiiu.

Lapsepõlve laulumälestus pärineb Tiiul lasteaiast, kui ta esitas väikse tüdrukuna “Nukitsameest”. Pisike laulja oli närvis ja muudkui rullis oma ilusa roosa kleidi äärt.

Tiiu lauluõhin ja -oskus oli nii suur, et keskkooli lauluõpetaja arvas: ooh, isa ja ema suured lauljad, kuis siis tütargi teisiti … See ajas neiu naerma, sest isa-ema ei laulnud üldse, vendki mitte. “Mina üksi, kibe tõde …” nentis ta toona.

Tartu ülikooli arstiteaduskonna ansambliga - Tiiu õppis hambaarstiks - võideti pidevalt esikohti riiklikel konkurssidel. “Meie ansambel oli ülikooli ajaloos esimene, kes suutis anda ülikooli aulas iseseisva kontserdi. Pärast seda ilmus ajalehes Juhan Simmi kiiduartikkel,” heldib jutukaaslane.

Niipea kui Tiiu Pärnusse tuli ja hambaarstina tööle hakkas, otsis ta lauluinimesed üles. Kohtumisest hääleseadja Klaudia Taeviga sündis trio Evi Kõrre, Ivi Ervin ja Tiiu Liiv. Kollektiiv sai kuulsaks ja Pärnu lehes nimetas naiste laulust võlutud autor Ellen Uritamm trio liikmeid Pärnu ööbikuteks.

Teine pisik istub Tiius veel – reisimine. “15 aastat järjest oleme kuhugi sõitnud, meil on oma grupp, koguni üks giid, kellega reisime. Sel suvel on sihiks Baierimaa. Aega on, sest pean üheksandat aastat pensionipõlve,” räägib ta. Ja jätkab: “Kui aga tunnen musta auku, lähen metsa ja laulan üksi loodusele. Elus on palju rasket olnud. Isa viidi Siberisse, kui olin kolmeaastane, ja tuli sealt tagasi, kui õppisin ülikooli esimesel kursusel. Tagastatava maja üüripinnalt aeti mind välja. Aga tunnen, et laul ja muusika on mind siiani läbi elu aidanud ja aitab veel.”

Kungla on naise teine elu

Tiiu tunnistab, et ta lausa ootab kooriproove, mis on kaks korda nädalas. “Kungla aitab mul elada,” kinnitab naine. “Me ainult ei laula, vaid meil on oma traditsioonid.”

Esimest dirigenti Herbert Pulka imetleb Tiiu tohutu töövõime ja muusikale pühendumise pärast. “Koorilaule ei olnud saada. Herbert tegi ise seadeid soolo- ja estraadilauludele. Ja kui me proovi saabusime, olid meie toolid ritta sätitud ja igal toolil noodid. Väljasõitudel avastasin temas naljamehe,” meenutab Tiiu.

Lühikest aega oli Kungla ees dirigendina Ivi Kullam, seejärel tuli Marje Pajula, kes juhtis koori kahasse Tõiv Tiitsuga. Praegu laulavad Kungla 34 liiget, kelle hulgas seitse meest, dirigent Grete Tammalu käe all.

“Grete plaanib kontserdil meile juubeliüllatust. Oleme põnevil ja maikuu esimese päeva ootuses. Grete on energiline ja nõudlik, ta oskab lauljaid kaasa haarata. Oleme mitu kontserti andnud, laulupeol käinud ja Metsavenna talus esinenud. See oli siis, kui toimus talu pühitsemine ja mälestustahvli avamine,” jutustab Tiiu.

Siis meenutab vestluskaaslane Kungla koori säravamaid reise: Vaasas koorifestivalil, Soomes külas Mikkeli kirikukooril ja Lübeckis Gross Grönau kirikukooril, Rootsi eestlaste suvises kokkusaamispaigas Koitjärvel … Viimasena mainitu kohta ei saa Tiiu mainimata jätta, et Koitjärve on põnev koht, kus saavad kokku Soome-Eesti saarlased, mulgid, sõjamehed-võitluskaaslased. “Nood laulsid seal oma rivilaule,” särab jutustaja silm. Kontserdist Helsingis mäletab ta, kuidas Kungla koori “Finlandia” esitus saalis rahva püsti tõstis, ja Göteborgist sellist vihmasadu, et politseinik reguleeris liiklust, vööni vees.

Kaukaasia reisil tähistas koor oma kauase vanema Villem Sipelga 60. sünnipäeva. Tiiu meenutab: “Kahjuks on ta juba manala teel, rahu tema põrmule. Sünnipäev polnud eriline selle poolest, et me laulsime ta üles ja dirigent Ivi Kullam oli pununud lilledest pärja, vaid kartulite pärast … Villem oli Doni-äärsest Rostovi linnast ostnud turult kartuleid. Ta pakkus kõigi üllatuseks koorega keedetud kartuleid ja see sünnipäev kujunes maailma mõnusamaks: polnud me ju kaks nädalat kartulit süüa saanud.”

Koorirahval on ütlus: “Pole midagi, “Kooga-käägaga” lõpevad kõik laulud.” Seda juhtumit ei unustata. Kooril oli kolm varulaulu, rahvas plaksutas ja palus veel ja veel … Dirigent Herbert Pulk jättis aga koorile mainimata, millist laulu laulda, andes klaveril vaid hääle. Nii alustas koor kolme laulu korraga. Üks neist oli Eduard Oja “Kangakudumise laul”.

Tegijail juhtub. Ja niisugused seigad muudavad koorielu lõbusamaks – keegi pole ilmeksimatu.

Lõpetuseks Tiiu palju kordi asetleidnud kahekõne tuttavatega.

“Kas sa ikka veel laulmas käid?”

“Jah.”

“Issand!”