Peeter Järvelaid: Juhtides kokkutõmbuvat ühiskonda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuidas kirjeldada kokkutõmbuvat ühiskonda? Mingi keerulise nähtuse selgitamiseks on vahel vaja seda utreeritult piltlikult vaadata, siis saab kiiremini pihta probleemi olemusele.


Kui kujutada tänapäeva Eesti olukorda ja eriti valitsuse tegevust kõrvalt vaadates, sobib selle näitlikustamiseks lõik karupoeg Puhhi ja Notsu seiklustest. Seda peaksid mäletama nii praegused 20aastased kui nende vanaisad.



Kuidas jälle maa peale saada?


Mäletate, karupoeg Puhh tahtis kõrge puu otsast mesitarust mett kätte saada ja lendas õhupallidega üles. Kui ta juba üleval oli ja kurjad mesilased tahtsid talle kallale tulla, meenus talle, et ta oli küll meelõhna peale tegutsedes mõelnud magusale meele, kuid jätnud kahe silma vahele asjaolu, kuidas soovi korral jälle alla saada.



Tundub, et riigi järjest tühjenev rahakott tõstab meie juhid just nagu karupoeg Puhhi aina kõrgemale ja kõrgemale, kuid nagu karupojal on poliitikutelgi meelest läinud enne õhupallidega teeleasumist mõelda, kuidas pärast vajadusel suure pauguta maa peale pääseda.



Suures hirmus mesilaste torkamise ees palus Puhh Notsul õhupalli korgipüssiga katki lasta, et ta alla saaks. Kui Notsul oli kahju oma õhupallist ja ta kurtis, et siis on tema ilus armas õhupall katki, vastas Puhh: aga kui sa ei lase oma õhupalli katki, lähen mina mesilaste pärast varsti katki …



Sellise näite peale kindlasti osa lugejaid naerab ja osa ehk vihastab, kuid näide oli toodud vaid selleks, et meelde tuletada vana tõde: kui lahtiste silmadega ja demokraatliku, avatud ühiskonnana elada, ei peaks kõik maailma hädad väiksele Eestile ootamatult kallale tulema. Paljusid probleeme saab ette näha ja Eestis on inimesi, kes seda suudavad. Kui ainult leiduks neid, kes öeldut meeles peavad ja ohustavate probleemide leevendamiseks midagi ette võtavad.



Eesti ühiskond on kui tühjenev õhupall, mis kriisi tingimustes tikub meie oma käte vahel tühjaks jooksma. Kõige suurem probleem on, kui palju jääb vindumise järel siinsele maale rahvast, kel sellega on pikem kultuuriline side.



Globaalselt ennustatakse veel sel sajandil suurt lõuna-põhjasuunalist rahvaste rändamist, mis kindlasti ei jäta meiegi suhteliselt hõredalt asustatud maad tühjaks. Kuid on selge, et uusasukad toovad kaasa ja loovad omale uues keskkonnas meile ilmselt uuena tunduva asustuskultuuri.



Tabudevaba aeg


Kui mõni aeg tagasi tundus, et Eestis on reformide aeg möödas, siis praegu paistab, et peaaegu kõik on ühiskonnas võimalik. Valitsejad on avastanud lihtsa meetodi: mida iganes tahetakse läbi suruda, ikka viidatakse kas eurole ülemineku vajadusele või räägitakse “vaesus- või näljareformidest”.



Loomulikult tekitab selline olukord ühiskonnas tervikuna suurt stressi, sest töökoha kaotamiseks tasub vaid hommikul öelda, et “raha pole”, ja järgmisel päeval pole inimesel enam põhjust tööle tulla.



Sel foonil kõlavad Euroopast tulevad üleskutsed õõvastavalt. Tasub meenutada, et mullu saatis tollane Euroopa Komisjoni asepresident Günter Verheugen meie majandus- ja kommunikatsiooniministrile Juhan Partsile kirja, milles uuris, miks ei ole Eesti ühena vähestest Euroopa Liidu riikidest seni seadnud endale sihiks kahandada bürokraatiat. Tema väitel oli “24 ELi liikmesriiki Euroopa Nõukogu üleskutsele positiivselt reageerinud ning seadnud rahvuslikud eesmärgid. Enamik neist võttis eesmärgiks vähendada bürokraatiat 25 protsendi võrra”. Väidetavalt peaks EL jõudma bürokraatia 25protsendise alanemiseni 2012. aastal (EPL, 3.08.09).



Eestile on küsimuseks, kuidas seni hakkama saada majanduskriisiga, mis ähvardab meie ühiskonna õhupalli päris tühjaks lasta. Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et Eesti loobumine endale tehtud pakkumisest olla ELi juhtriik veel enne aastat 2012 on võtnud meie ametnikelt võimaluse üleeuroopaliseks võrdluseks.



Meil puudub praktiline võrdlus, kas meie ametnikkond on ELi üks odavamaid (kesk- ja madalama astme palgad) või saaksime öelda, et praktika põhjal tulevad meie ametnikud oma tööga toime niisama hästi kui nende kolleegid ülejäänud ELi riikidest.



Kui jälgida ajakirjandust, tekib tunne, et Eesti riigis muuga eriti ei tegeldagi kui ametnike koondamisega, mille tulemusena sageli ametnike hulk ministeeriumides hoopis kasvab. See on seotud ilmselt meie poliitikute vanade kommetega, et iga reformiga ülevalt poolt minnakse kaasa, säilitamaks oma kohad. Nii alustatakse koondamisi sealt, kus töötajad, kes oma töös vahetult inimestega kokku puutuvad.



Meenub omaaegse Tartu ülikooli tööõiguse dotsendi Johannes Mälli hoiatus noortele juristidele, et “juhtivate töötajate vastutuse paragrahve” ei kõlba rakendada autobaasi autojuhtide töö reguleerimiseks, kuigi neil on iga päev rool käes ja nad oma ameti iseloomu tõttu pidevalt juhivad. Selle näite tõin selleks, et jätkuvate “näljareformide” puhul, koondades päästjaid, kooliõpetajaid, lasteaiakasvatajaid, pigem viime ühiskonna senisest veel sügavamasse kriisi.



Paratamatult tuleks mõelda sellele, kuidas ELile ette kanda, et oleme veerandi võrra oma bürokraatiat vähendanud. Üks võimalusi on ministeeriumide arvu kahandamine (alati ju öeldakse Eestis reformide puhul, et ametnike arv ei vähene ja teenuse kvaliteet ei tohi halveneda). Kui lihtne oleks riigil näiteks teatada, et tänu reformile on meil valitsus, mis koosneb peaministri suurest kantseleist ja kolmest ministeeriumist.



Kui õhuke saab olla Eesti riik?

Seoses rahvastiku vähenemise ja vananemisega peame nagunii hakkama mõtlema minimaalriigi mudelist, mis meie maksumaksjatele taskukohane oleks. Eks igasuguste reformide puhul tule alati enne kombata oma võimaluste piire. Selleta on raske kohe reformide juurde asuda. Meie poliitikud on mänginud juba pikemat aega mõttega liita-lahutada kohalikke omavalitsusi ning avalikult on räägitud kahe ministrikoha koondamisest. Nii aitaks ehk poliitikute mõttelendu avardada ettepanek, et vaesel ajal tuleb ilmselt ühendada osa ministeeriume ning riigiameteid peaministri kantselei (riigikantselei) alluvusse. Ja jätta iseseisvana alles ainult kolm ministrit: välis-, kultuuri- ja sotsiaalminister.



Kuna oleme end e-riigiks kuulutanud, võiks analoogia alusel need ministeeriumid nimetada v-, k- ja s-ministeeriumiks.



Miks selline valik? Kriisi taustal tundub kõrvalt vaadates, et peaminister ei suuda riiki majanduslikust kaosest välja viia, sest pidevalt “segab peaministrit rahandusminister, kes ei toeta peaministri häid majandusideid”. Seetõttu oleks just kriisi ajal paslik - ehk hakkab selline süsteem meile meeldimagi? - ühendada peaministri ja riigikantselei juhtimise alla rahandus- ja majandusministri ametkonna volitused.



Miks see hea oleks? Kõige olulisem on, et sel juhul peaksid olema kohe peaministri käes kõik hoovad, et riiki edukalt juhtida. Peaministril on suur halduspotentsiaal, sest riigikantselei on aastaid olnud see instants, mis õpetab moodsa demokraatliku riigi halduskorraldust. Kriisiajal võiksid need töötajad tegelda ka praktilise juhtimisega.



Peaministrile oleksid allutatud valdkonnad, mida ta juhiks senise riigikantselei kaudu, mis tagaks ülejäänud kolme ministeeriumi logistika. Peaminister saab oma aparaadi kaudu teha kõik, et riigil säiliks rahvastik. Samuti oleksid olemas eeldused kultuuri arenguks, majanduslikud võimalused, et suudetaks arendada siin maal tootmist, mis ei hävitaks meie kultuurilist eripära. Rahavoogude juhtimisega suudetaks tagada kõigeks selleks vajalik rahaline kate. Majanduslikud ettevõtmised peaksid omakorda kindlustama meie kultuuri jätkusuutlikkuse.



Peaminister võiks üle võtta rahandusministeeriumi, sest ta peab riigi rahavooge valitsema. Väga hea oleks selline süsteem valijatelegi, sest annab selge pildi vastutusest. Peaminister kui valitsuskoalitsiooni juhtpartei liider saab teha enam kui praegu oma tahte järgi ja hiljem vastutada valijate ees.



Tuleb tunnistada, et Eesti taasiseseisvumise järel on meie põhiseaduslikud kontrolliinstitutsioonid end liialt sidunud võimuga, mida nad tegelikult on põhiseaduse järgi sõltumatuna hoopis kontrollima pandud. Ilmselt oleks mõttekas kokkuhoiu ajal ühendada õiguskantsleri ametkond (nagunii istub õiguskantsler valitsuse istungitel) ja ehk riigikontrollgi (vahel on tunne, et seegi amet on sõbralik valitsuse käepikendus) peaministri allasutusteks.



Kontrolli funktsioone sellisel kujul, nagu tavakodanik seda näeb, on praeguses ulatuses võimalik kindlasti riigikantselei osakonnajuhatajatena edasi täita. Kuid riik saaks tunduvalt vähem palka maksta juhtidele ja halduskulud väheneksid, sest need läheksid ju üldjuhtimise alla.



Eestil kui ELi liikmel peab olema välisministeerium (v-ministeerium), et tagada meie rahvusvahelise kaitse ja kultuuri arengu välisfaktorid. Selle allasutuseks võiks saada kaitseministeerium, sest avalikkusele esitatava pildi järgi on kaitseväel pigem välisfunktsioon: kohustus täita rahvusvahelisi ülesandeid ning teenida selle eest NATO kaitse meile sõjalise rünnaku puhul.



Eesti põhiseaduse järgi peaks üks olulisemaid ministeeriume olema kultuuriministeerium (k-ministeerium), sest põhiseadus näeb ette “tagada Eesti kultuuri jätkusuutlikkus”. Eestis on juba olnud kultuuri alla koondatud haridus ja teadus, seega ei peaks haridus- ja teadusministeeriumiga suuri vaidlusi tekkima.



Veidi keerulisem on keskkonnaministeeriumi defineerimine kultuurikeskkonna kaitsjana, kuid kui pole loodust, on raske säilitada meile omast loodussõbralikku kultuuri. Põllumajandusministeeriumi liitmine kultuuriga võib esialgu olla arusaamatu, kuid tänapäeva Eestis ei käsitleta vähemalt teatud poliitilisel tasandil põllumajandust majanduse, vaid elustiilina (maakultuurina).



Nüüdisaegse Eesti kõige suurem haldusvaldkond jääb sotsiaalministeeriumi (s-ministeerium) alluvusse. Majandussurutises on saanud selgeks, et kui me suured majanduskriisid üle elamegi, võivad inimkaotused olla nii suured, et nagunii kerkib Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse küsimus.



Seega, inimressursi säilitamine ja selle valdkonna juhtimine oleks lihtsam, kui see koondaks enda alla justiitsministeeriumigi, mis selles koosluses saaks senisest enam keskenduda just eksistentsiaalsete seaduste väljatöötamisele. Juba nüüd kannab see ministeerium vastutust sotsiaalselt keerulises seisus elanikerühma eest (vangidest sotsiaalsektori kliendid).



Eksistentsiaalsete probleemide lahendamisel sotsiaalsfääris oleks kasulik siia ühendada siseministeerium, mis peaks tagama järjest suurema osa sotsiaalset tuge vajavate elanike arvestuse, samuti kodakondsuse, migratsiooni ja oma süsteemi sotsiaalse hoole.



Igasugused riiki harjumuslikust süsteemist välja viivad ettepanekud tekitavad kindlasti vaidlusi, kuid ehk tasub need läbi vaielda isegi siis, kui meil nende rakendamist tulevikus vaja ei lähe.



Igatahes on halvem karupoeg Puhhi olukorraga sarnane seis, kui ripud juba pikemat aega õhupalliga maa ja taeva vahel ja ümber keerlevad kurjad mesilased. Aga selle üle, kuidas niisugusest olukorrast välja tulla, polnud enne lendutõusu aega mõelda …

Tagasi üles