Indrek Meen: taastame Pärnu Vapruse esindusmeeskonna

Pärnu jalgpalliklubi Vaprus embleem. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnu Vapruse uus tegevjuht Indrek Meen peab oma esmaseks eesmärgiks taastada meeste tasandil Pärnu JK Vapruse esindusvõistkond. Meen rääkis portaalile jalgpall.ee, et soovib pakkuda oma klubi kasvandikele mänguvõimalusi ka pärast A-klassi.

Indrek, oled olnud FC Pärnu Levadia tegevjuht 2003-2004 ja Pärnu Vapruse tegevjuht aastatel 2010-2011. Septembrist asusid taas Pärnu Vapruse tegevjuhina tööle. Millega vahepeal tegelesid ja miks tagasi?

Kui nüüd huumoriga öelda, siis proovisin hinge sees hoida. Proovisin erinevaid ameteid, askeldasin siin-seal. Miks tagasi? Jalgpalli juurde on kogu aeg tõmmanud, mind paeluvad protsessid, mis ees ootavad.

Nüüd, kui oled klubi juures juba üle kuu toimetanud, oskad kindlasti öelda, mis seisus on Pärnu JK Vaprus?

Klubi elab oma igapäevast elu. Oleme kasvatanud treenerite hulka, toonud väljaspoolt Pärnut noori treenereid, koolitanud neid järk-järgult. Stabiilselt on kasvanud ka treeningutega liituvate laste arv. Hetkel on koos Pärnu ja Paikuse gruppidega ligi 290 last.

Kui palju on klubi eemaloldud aja jooksul muutunud?

Ma ise pean väga oluliseks ja isegi märgiliseks Pärnu klubide hulgas, noortetöö juhi palkamist ning sellest tulenevalt õppekavade/plaanide juurutamist. Ja loomulikult treenerite arvu suurendamist.

Kindlasti asusid tööle oma plaanidega, millised on eesmärgid?

Olen ise arvanud alati, et eesmärgid peavad olema suured, aga samas ka realiseeritavad. Esmane eesmärk on kindlasti taastada meeste tasandil Pärnu JK Vapruse esindusvõistkond, et pakkuda oma klubi kasvandikele mänguvõimalusi ka pärast A-klassi. Teiseks, muuta efektiivsemaks noortetöö ja tekitada korralik püramiid – tagada noorte pidev pealekasv. Taaselustada vahepeal soiku jäänud saaliturniirid.

Mis on esimene ja tähtsaim asi, millega tegeleda?

No nüüd küll küsisid! Ega sellist kindlat esimest asja nagu ei olegi. Viisin ennast uuesti elu-oluga kurssi. Alustasime mõningate vanusegruppide lastevanemate koosolekutega, valisime välja varustuse partneri. Teha on palju ja minna on pikk maa.

Julged öelda, mis on klubi tugevus?

Eelkõige püramiidi alumine osa, iga-aastaselt meiega liituvad uued lapsed, see on ju jätkusuutlikkuse koha pealt peamine. Meilt minnes peaks kaasa saama mitte ainult jalgpallioskuse, vaid ka midagi enamat... Loomulikult ei ole see kõik hetkel saavutatud, see ongi protsess.

Aga nõrkus?

Kohati lünklik infovahetus eri struktuuride vahel. Klubi tasandi otsuste vähene põhjendatus lapsevanematele – miks, millal ja mille nimel asju tehakse.

Senine tegevjuht Gert Olesk jätkab siis treeneritööd eesmärgiga viia klubi kasvandikud tagasi Premium liigasse Pärnu JK Vapruse nime all. Suund on saada taas Pärnu esindusmeeskonnaks?

Kindlasti, kuid ma ei saaks öelda, et keegi teine on selle funktsiooni vahepeal meilt ära võtnud. Teised linna klubid ei ole kunagi pidanud tähtsaks nii öelda meestejalgpalli arendamist. Pärnu linna rahastamise-toetamise mudeli järgi ongi olulisem mängida A-klassi, sest sealne medal toob toetuse treenerile ja klubile. Premium liigas mängivaid klubisid seal just palju silma ei torka. Ega sellepärast saa teisi klubisid hukka mõista – iga üks teeb oma valikuid.

Ja rääkides Gerdist, siis sellel hooajal on ta edukalt Linnameeskonda juhendanud ja oleks väga ebaõiglane talle järgmist aastat keelata, kuid klubi seisukohalt peaks paari aasta pärast mehistuma tema 1999. aastal sündinud poisid, kellest peaks saama Pärnu JK Vapruse esindusmeeskonna tuumik.

See tähendab, et lähete jälle omas suunas, sest praegu mängib esiliiga B-s ju kompromisslahendusena Pärnu Linnameeskond.

Teeme selle asja nüüd siin ja lõplikult selgeks: hoolimata nime muutusest on kogu selle protsessi vedamine endiselt jäänud meie klubi õlgadele – esimestel aastal vedasin mina, sealt edasi on olnud asjaajaja ja treener Gert Olesk. Muutunud on ainult nimi – ja eks seda tehti suuresti sellepärast, et teised klubid ei soovinud Vapruse nime alla mängijaid anda ja kaduma oleks läinud ka praegu Linnameeskonnale makstav linnapoolne esindusmeeskonna toetus.

Pärnu nõrkuseks peetaksegi praegu just killustatust. Miks pärnakad ei ole ühe mütsi all, Eesti jalgpall ju võidaks, kui olete ühtsed ja tugevad?

Vaata, see ühtsus on kahe otsaga asi. Igasuguse ühinemise aluseks peaks olema tekkiv sünergia ja kulude kokkuhoid. Seda ühinemist noortetasandil ei soovi ilmselt mitte keegi, eelkõige kaoks sellega klubide identiteedid ja isiksuste pinnal ka see, kes juhendaks siis tugevamat ja kes nõrgemat võistkonda. Kuigi ajaloost on selline koostöö näidegi olemas. Viimane nime poolest ühendvõistkond oli PJK/Vaprus, kes tuli B1 meistriks.

Me küll oleme istunud Pärnu jalgpallklubide liidus ühise laua taga ja arutanud meeskonna küsimusi, aga sealt lahkudes liigub igaüks oma kanaleid pidi linnavalitsuse erinevates kabinettides, et kindlustada järgmiseks hoojaks priskem rahaline toetus. Tõsi on ju see, et teiste jalgpalliklubidega oleme pigem konkurendid ja võitleme pisikese eelarve ja olematute saalitreeningaegade pärast sügis-talvisel perioodil.

Aga kas üks ja tugev meeskond oleks edu võti?

Eks see üks ja nii tugev, kui ta parajasti on – meeskond ongi ju Pärnu Linnameeskond. Meie põhiline mure on olnud aastaid ju see, et me ei suuda kuidagi nii öelda kinni hoida neid poisse, kes peaksid selles meeskonnas juhtrolli kandma. Nii kui kool saab lõpetatud, suundutakse Tallinnasse ehk ka Tartusse ja meie hakkame aga jälle kasvatama järgmisi. Noorte liikumine Pärnust toimub põhimõttel välja, mitte sisse. Pärnu väga atraktiivne kooli lõpetanud noorele kahjuks ei ole.

Mitu arvestatavat klubi praegu Pärnus on?

Klassikalised jalgpalliklubid on Vaprus ja PJK. SS Kalevis on mitmed spordialad esindatud.

Kindlasti ei saa kunagi kõiki ühe lipu alla ja ei peagi, aga kas mingi ühinemine ühise eesmärgi nimel oleks ikkagi võimalik?

Ma arvan, et väljendan oma klubi seisukohta – meie soovime töötada ja areneda Vapruse nime all. Oleme selleks tööks valmis ja motiveeritud.

Kas ühise tugeva meeskonna nii majanduslikult kui sportlikult tegemine aitaks tippu jõuda?

Eks kindlasti, aga ära ei tasu unustada ka infrastruktuuri. See, et arved oleks makstud ja bussid ees, on üks osa. Aga sügis-talvisel perioodil jagatakse olemasolev kunstmuruväljak neljaks, et kõik soovijad ära mahuks. Küsige mõnelt Premium liiga treenerilt kuidas neil see plaan meeldiks, treenida 1/4 peal.

Pärnust mängib praegu kõrgemates liigades ja erinevates meeskondades meeskonna jagu pärnakaid. Miks nad mängivad mujal ja ei esinda oma kodulinna esindust?

Eks neid põhjuseid võib otsida eelnevatest vastustest. Üks osa on see, et puudub finantsvõimekus neile väärilist tasu maksta, nii lihtne see ongi. Kaua sa ikka nii öelda niisama mängid, kui pealinnast suudetakse sulle palka pakkuda. Linnas hetkel kasutuses olev kunstmuru on allpool igasugust arvestus, mu meelest on seal üldse keelatud treenida ja ammugi mängida. Mingitel hetkedel ei suudeta seda hoida lumevabana. Riiete vahetaminegi toimub kõrval asuvas, no nimetame seda varustusekuuris.

Kui palju aitaks kaasa ala populaarsusele ja huvile, kui mõned tipud oleks kodumeeskonnas?

Mõned aastad tagasi pakkusin paarile ütleme tippspordist loobunud ekspärnakale võimalust Linnameeskonnas mängida, pakkumiseks see vaid jäigi. Nimed jätaks mainimata, ega mul neile pretensioone pole, tuleb neist aru saada.

Publik, linnavõim ja sponsorid ikka tunnevad jalgpalli vastu huvi?

Publikuga on nii ja naa, eks teda ikka on, aga hõiskamiseks põhjust küll pole. Ajalooliselt on olnud kõrgliiga taseme aegadel publikut rohkelt – meenub mäng Levadiaga (aastat ei mäleta enam), kus oli kohal ligi tuhandene publik.

Linnavõim on eraldanud viimased aastad korv-, võrk- ja jalgpalli esindusmeeskondadele oma eelarvest võrdse summa. Sponsoritega on asi keerulisem, aga küll nad varsti leiavad tee meie juurde. Vaprus ikkagi on ajalooga klubi. Me mängisime ju mitmeid aastaid kõrgliigas.

Tõusete järgmiseks aastaks Esiliigasse, olete valmis sammuks kõrgemale astmele?

See küsimus on rohkem Linnameeskonna treener Oleskile, aga ma ei usu küll, et kui koht tulemustega neile kuulub, nad sellest loobuvad.

Kas motivatsiooniks võiks olla teist hetkel edukama Vändra Vapruse edestamine?

Ma ei tahaks liigselt tekitada mingit kunstliku võistlusmomenti kahe sõprusklubi vahel. Liiati töötame selle nimel, et kaasata sealseid poisse Pärnu alla noorte meistrivõistlustel mängima. Kogu austuse juures - Vändra Vapruse edestamine ei ole küll eesmärk omaette.

Miks nad on praegu Pärnust edukamad?

See, mida on Vändras suutnud Ranet (Lepik) korda saata, seda ma ei suudagi mingil muul moel kirjeldada, kui pidev, sihikindel ja teisi austav töö, töö ja veelkord töö. Tema on ennast tõestanud, nad naudivad ka omavalitsuse ja kogukonna toetust, mis on ainult positiivne. Ja märkimata ei saa jätta ka uut staadioni, mis on kõige eelneva tunnustus ja tulemus. Meil siin on kulunud palju auru pidevate jagelemiste peale ja selle peale, et tõestada, et me pole kaamelid, vaid võitleme oma klubi, aga ka üldisemalt linna laste paremate treeningtingimuste pärast nii suvel, kui talvel.

Kas Pärnu jalgpallil on oma käekiri, millega muust Eestist eristutakse?

Käekirjast rääkides on linna sporditoetuste süsteem ülesehitatud tulemuspõhiseks, mida Eesti Jalgpalli Liit oma noortetöös just üritab vältida. Karikas ja medal on ka lapsele väga oluline, aga jälgida tuleks normaalset arengut – ja mulle endale meeldib rõhutada, et lapsest ei kasvaks ainult jalgpallur, vaid ka normaalne ja terve noor inimene. Ajalooliselt on siit linnast pärit mitmeid koondislasi – töötame selle nimel, et see ka edaspidi nii oleks, samas mitte ära unustades oma esindusmeeskonda.