Kommentaar: Pealtkuulamise painet jagub kauaks

Romano Prodi võis Pärnus mobiilitsi ajada Euroopale kasuliku Kaspia-äärse naftaäri asja. Foto: Ants Liigus

Demokraatiat kiitev ja seda teistele õpetav maailm on hämmingus, sest leidis kinnitust, et end maailma esidemokraatiaks pidav riik nuhib isegi oma kõige ustavamate liitlaste järel ja pääsu pole kellelgi, olgu selleks reakodanik või president. Justkui polekski olemas seadusi riikide suveräänsuse austamisest, inimõigusi jmt.

Nüüd, kus on selgunud, et USA alustas oma liitlaste pealtkuulamist vähemalt 2002. aastal (seni kaugeim nimetatud aastaarv), meenub asjatundjatele kindlasti kohe tõik, et just siis – Afganistanis juba raskustes olles, kuid iga hinna eest uut sõda Iraagis soovides – teatas USA lahkumisest rahvusvahelisest kriminaalkohtust ja hakkas teistelt riikidelt nõudma kahepoolseid lepinguid, mis vältinuks sõjakuritegusid toime pannud USA sõdurite minekut rahvusvahelise kohtumõistmise kätte.

Mäletatavasti pandi niimoodi sundseisu kõik NATO kandidaatriigid: kui ei sõlmi USA sõdurite puutumatust tagavat lepingut, jääd ilma toetusrahast ja – miks mitte – kohast NATOs. Vastupunnimist oli, ent riikide valitsused murdusid üksteise järel, mis – ei saa välistada – oli täpse ja õigeaegse informatsiooni hankimise tulemus.