Lugeja kiri: Ikka veel Pärnu tunnuslausest

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Mitu lugu on Pärnu tunnuslausest juba kirjutatud, kuid süda ei anna rahu, et veidi teistsugust mõtet avaldada.


Tehtud ja tegemata


Esiteks senisest tunnuslausest “Ela või ise“. See on ju iseenesest päris nutikas ja tore lausumine, kuid paraku, jah, me ei vääri seda kaunist ütlemist praegusel ajal. Meie linn on alles hiljuti saanud küllalt korruptsioonihõngulise ega just kõige parema kuulsuse. Meie viimaseid linnajuhte süüdistatakse vääritutes tegudes ja linn rabeleb tohututes võlgades.



Peale selle on Pärnu suhteliselt madala elamisväärsusega, kui silmas pidada seda, et viimasel ajal on paljud pärnakad, kellel see võimalik, asunud elama naaberomavalitsustesse: kas Paikuse, Audru või Sauga valda.



Nimetatud vallad on palju teinud, et inimesed just nende koduvallas elada tahaksid ja elanikke, seega maksumaksjaid juurde tuleks. Elurajoonide arendused, töökohtade loomine, vaba aja veetmise võimalused kutsuvad peresid oma kodu rajama just sinna, kus on eluks ja tööks loodud parimad tingimused.



Parima näitena tooksin esile Audru valla, kus praegu plaanitakse rajada kalakasvandust, mis annaks tööd sadadele, kui mitte tuhandetele inimestele, ringrada on rekonstrueerimisel, golfiväljak valmis, jõudsalt edeneb Valgeranna puhkeala.



Mida on sel ajal korda saatnud Pärnu linn? No üht-teist ju on: vee- ja kanalisatsiooniarendused, kontserdimaja, spordihall, rannapromenaad. Rohkem nagu polegi. Kiiduväärt, et kaks kooli on korda tehtud, kuid plusspoolele takistavad seda kirjutamast koolide sihtasutuse suured ülalpidamiskulud.



Kas seda ei ole kõige suurema omavalitsuse kohta vähevõitu?



Samal ajal on üle mõistuse laristatud, lugematul hulgal mõttetuid kulutusi tehtud, mitu pargiala rekonstrueerimise käigus ära rikutud: Steineri aed, Jakobsoni park. Hea, et rahva häälega suudeti päästa Keskväljak.



Praegu käivad tööd Rannapargis, kuhu väiksemate lolluste kõrval rajatakse betoonrennis jõgi. Sellisel kujul juhiti vanasti linnadest reovett. Julgen meelde tuletada, et meie linnast voolab läbi tõeline jõgi.



Kui iga rumala ettevõtmise asemel oleks tehtud korda kas või 100 meetrit jõekallast, oleks meil tõmbenumbriks mereranna kõrval jõgi oma promenaadide, kohvikute, paadisildadega. On ju jõelgi oma liivarand, mille peaks säilitama sellisena, et sinna oleks võimalik kujundada tänapäevane supelrand. Pärnakal ei ole just tihti aega jalutada pikalt merre, et ujuma pääseda.



Samuti käivad rekonstrueerimistööd Vallikäärus. Kõik on ilmselt niikaua tore, kui jalgteed puistatakse üle paekivisõelmetega, nagu tehti Jakobsoni pargis ja nagu näeb ette projekt Vallikääruski. Inimesed kederluuni tolmus või vihma korral savimudas.



Vallikäär muutub seega veel mahajäetumaks, kui ta seni on olnud. Viimane aeg oleks asja päästa ja jalgrajad asfaltida. Saaksid väiksemad lapsed oma esimesed rula- ja rulluisuharjutused siin teha, leeveneks probleem Jaansoni rajal, kus sportlased hädas, et lapsed tüliks jalus, ei saa trenni teha, ja emmed hirmul, et lapsed alla aetakse.



Merepärl


Tagasi pealkirja juurde. Loomulikult ei vääri me hüüdlauset “Ela või ise”.



Mõni sõna mitme lugupeetud inimese poolehoiu leidnud tunnuslause variandist „Pärnu - Eesti Vabariigi sünnilinn“. Jah, see on nii, Eesti Vabariik kuulutati välja meie linnas. See on fakt, kuigi see oleks niisama hästi võinud juhtuda ükskõik mis linnas või külas. Oli kiire, oli komplitseeritud olukord ja kusagil pidi seda ju tegema. Meie õnn, et seda üldse tehti. Ja Pärnule suur au, et seda siin tehti.



Meie, pärnakad, oleme uhked selle üle, me ei unusta seda tunnuslausega ega ilma. Loodetavasti ei unusta seda mujal elunevad eestlasedki. Seepärast küsin: kas me ikka peame oma linna tunnuslauses konstateerima ajaloolist fakti?



Tähtsaid ajaloosündmusi on toimunud paljudes linnades, oleks hull, kui kõik hakkaksid oma fakti hüüdma, seda tehakse ajalugu käsitlevates raamatutes. Unustamata minevikku, elame olevikus ja oleme avatud tulevikule!



Eelräägitule toetudes julgen välja pakkuda veidi vabama ja lahedama variandi meie linna tunnuslauseks: “Pärnu - priiuse ja merepärl”. See peaks küll suvelinnale kohane hüüdlause olema, viidates ühtlasi vabaduse väljakuulutamisele, kui keegi selles kontekstis tahab mõelda.



Me peame eluga edasi minema, püüaks seda siis teha vähe kergemalt, rõõmsamalt ja lahedamalt. Hõiskame nii endale kui väljapoole: tulge, meie linnas saate tunda end priina tööst ja muredest! Saate puhata ja lõbutseda Eesti kauneimas suvituslinnas, laadida end vabaks probleemidest parimas mererannas ja täita end mere tervistava energiaga.



Mingil juhul ei tohiks tunnuslause kinnitamisega kiirustada. Peaks andma võimaluse uutele ettepanekutele, mitte piirduma praeguseks välja pakutud mõne variandi vahel valimisega.



Kõik inimesed ei julge ega viitsi artikleid kirjutada, kuid oma tunnuslause pakuks nii mõnigi, kui näiteks Pärnu Postimees kutsuks üles selle kirja panema ja selle kas siis postiga või elektroonselt toimetusse saatma. Ehk kooruks nii parim võimalik variant. Aktiivsust ja initsiatiivi palun, kodanikud kaaslinlased! “Pärnu - priiuse ja merepärl“ minu poolt.

Tagasi üles