Jalaka kandub põlvest põlve talu perenaisi pidi

Ülle Kase tütar Tiiu tuli hetkeks ema kõrvale õue, sest toas jäi just lõunauinakule tema kolmenädalane pisipõnn. Foto: Urmas Luik

Mõisapargi varju põllutee taha jääb majapidamine, mille õues haugub tervituseks suur koer. Pliidimüürisoojas toas keerab noorperenaine raadio vaiksemaks, see mängib mitmendat ööpäeva vooluta majas patareide jõul. Köögis on 40-liitrised piimanõud kaelani vett täis, pumbakaevust pole elektrijõuta tilkagi lisaks võtta.

“See talu on algselt olnud Jalaka ja selles talus on selline tore asi, et see on olnud kogu aeg naiste nimel, nüüd on minu tütar Tiiu ametlikult selle omanik, nii et eriti väimeestel, kes mujalt tulevad, on keeruline aru saada, et naised kamandavad ja korraldavad,” seletab vanaperenaine Ülle Kask, kes on koduloolane, külakokkutulekute korraldaja ning Kaelase kooli ajaloo- ja loodusõpetuse õpetaja.

Noor metsamajanduse spetsialist Ülle tuli Pööraverre Halinga metskonda 1980. aastal. Metsaülem rääkis vanadest talukohtadest ja enda sõnutsi säilitava mäluga naine teab, kellelt veel on, mida küsida. Tulevaks augustiks plaanib ta järgmist pööraverelaste kokkutulekut, siis saavad nad kodukanti sõita mööda uhket teed.