Taasiseseisvumisjärgse Eesti majanduslikku arengut on ikka toodud ühele või teisele riigile eeskujuks, enamasti õigustatult. Võrreldes, mis seisus on Eesti praegu lähinaabrite Läti ja Leedu kõrval, rääkimata kaugest, kuid Euroopa Liidu mõistes lähedasest Kreekast, on meil tõesti päris hästi läinud.
Läbi aegade on Eestis tegutsenud uuemaid ja vanemaid ettevõtteid, mis on olnud otsekui rahvusliku uhkuse ja meie eduloo kehastused. Üks selliseid uusi tegijaid oli näiteks Hansapank, mis müüdi rootslastele ja millest praeguseks pole järel isegi nime.
Vanematest ja traditsioonidega tootmisettevõtetest on aastakümneid rahvusliku uhkuse koormat kandnud Kalev, mis nüüd samuti Eesti omanikelt välismaa omade kontrolli alla minemas.
Iseenesest on igal inimesel õigus toimetada oma varaga nii, nagu heaks arvab. Sama kehtib suurärimees Oliver Kruuda kohta. Kui ta on vastu võtnud otsuse, et müüb Kalevi Norra toiduainetööstusele Orkla, ega sellele keegi vastu vaielda saa.
Ometi teeb järjekordse Eesti tööstuse äramüümine tuska, eriti kui asi puudutab Kalevit, mille maiustusi süües on kasvanud üles põlvkondade viisi eestlasi. Kui mõni Eesti ettevõte üldse rahvuslikku ühtekuuluvust tähistab, on Kalev kindlasti üks sellistest.
Kui Kalevi müük teoks saab, vaevalt armastatud maiustuste tootmine lõpeb, kuid teatavaid muudatusi ettevõttes võib ennustada küll, sest eks ole ju tööstuse eesmärk kasum, mitte rahvuslike meeleolude toitmine. Missuguseid komme me homme sööme, ei ole teada, kuid ühest rahvuslikust uhkusest oleme kahjuks ilma jäänud.