Pärnu linnavalitsuse soov tõsta linnas maamaksu on linnakodaniku suhtes selge ülekohus. 20-25protsendine maksukergitus pole naljaasi olukorras, kus inimeste kulud-tulud kipuvad tasakaalust välja minema. Miks Pärnu linn järjekindlalt kiusab kinnistuomanikke, jääb arusaamatuks. Tugevama õigusega pistetakse käsi linlaste taskusse ja võetakse sealt raha. Midagi vastu andmata.
Juhtkiri: Maamaksuga ei mängita
Endiselt on kinnistuomanike kohustus kasida linnale kuuluvat territooriumi ja teha kulutusi selleks vajaliku inventari ostmiseks. Linn on hädapärast suutnud korraldada sügisel tasuta leheringi, mis tegelikult polegi nii väga tasuta, aga koristustööks kulunud aega linnavõim rahas ju ei mõõda.
Maamaksust laekub linnakassasse 17,5 miljonit krooni, maksutõusuga lisanduks 4,5 miljonit krooni. Nii suureks on valitsuskoalitsioon hinnanud oma maine linnarahva silmis.
Põhjendada maamaksu tõstmist vee ja kanalisatsiooni paneku ning sellest tingitud elukvaliteedi kasvuga on jama. Kinnistuomanikud, kes selle mujal maailmas nii endastmõistetava hüve saavad, maksavad teenuse hinnaga kinni kulutusedki. Unustada ei tohi sedagi, et AS Pärnu Vesi toob õnne vaid krundi piirini, edasi vaadaku majaomanik ise, kuidas see õue ja tuppa saab ning mis kõik maksma läheb.
Viltust mõtlemist näitab seegi, et algul paneme kõigile kapaga maamaksu otsa ja siis hakkame ükshaaval näpuotsaga soodustusi tegema.
Päris kummaline kogu selles mängus maamaksuga on aga see, et linnapea Toomas Kivimägi juhitav koalitsioon moodustab taas võimukoosluse, mis iseendal üritab vaipa jalge alt tõmmata.