Liina Lokko: Eesti inimene vajab veidi juhtimist ja avaramalt mõtlema suunamist

Liina Lokko on erivajadustega noorte pärast on juba aastaid muretsenud. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Peagi avab Pärnus Kuninga 24 uksed Anni akadeemia ametikool, kus hakatakse koolitama erivajadustega noori. Õppides abikoka, majutuse või puhastusteeninduse eriala, peaksid noored saavutama kindlustunde, mis võimaldab neil töökoha leida ja iseseisvalt elus hakkama saada.

Anni akadeemia eesmärk on muuta ühiskonna võõristavat suhtumist ja tuua vaimupuudega noored avatud tööturule, pakkudes neile võimalust saada vastav ettevalmistus ja tööpraktika.

Linnarahvale on akadeemias mõeldud kena kohvik, käsitöökoda ja majutus - neid teenuseid kasutades toetab klient noorte tegevust.

Anni akadeemia mõtte autor ja arendusjuht on sotsiaalne ettevõtja Liina Lokko, kes erivajadustega noorte pärast on juba aastaid muretsenud.

Nimetate end sotsiaalseks ettevõtjaks, kuidas te sellele alale jõudsite?

Mul on erivajadustega üheksa-aastane tütar Anni ja tema sündides olid võimalused selliste laste arendamiseks suhteliselt ahtakesed.

Kõik algas soovist Annile sõpru leida. Ma ei suutnud kodus istuda ja end vaid lapsekasvatamisele pühendada, nagu paljud erivajadustega laste vanemad on sunnitud. Leian, et kui midagi ei meeldi, võiks virisemise asemel püüda ise paremini teha, nii tõuseb kasu endale ja teistelegi.

2003. aastal avasime Tartus Anni mängumaa, kus pakkusime lapsehoidmisteenustki. Keegi eriti sellesse ettevõtmisesse ei uskunud, minu tahtmine oli aga väga suur ja mängumaa hakkaski tööle. Praegu on mängutube kõikjal ja igaüks teab, et seda teenust vajatakse.

Tegime mängutuba viis aastat ja hakkasime seal paralleelselt erivajadustega lastele mõeldud teenuseid arendama. Murrang algas 2005. aastal, kui töötasime välja erivajadustega lastele mõeldud tugiisiku teenuse ja meile tuli riigihange Tartu linnas. Praegu saavad erivajadustega lapsed kasutada tugiisiku teenust nii koolis kui lasteaias või just perele vajalikul ajal.  

Mis Anni mängumaast on saanud?

Anni mängumaa tegeleb vaid sotsiaalteenuste osutamisega ja projektitööga, vanemate nõustamismaterjalide koostamisega. Koolitame õpetajaid ja tugiisikuid, lähtudes eri puuete spetsiifikast.

Teeme koostööd Tartu ülikooli kliinikumi ja geneetikakeskusega. 2006. aastal lõime sobitusrühmaga eralasteaia Anni lasteaed, kus raske puudega lapsed on tervete laste hulgas. Õpimeetodites on meile eeskujuks Inglis- ja Saksamaa, seal töötab selline süsteem suurepäraselt.

Pooldan  erivajadustega lapse integreerimist lasteaia tavarühma ainult siis, kui on tagatud vajalik keskkond, kus on korralik tugistruktuur ja õpetajad teavad täpselt, mida teha.

Meie lasteaias on 26 last, kellest kolm erivajadustega. Ühtlasi käivad lasteaias eesti-hiina ja eesti-saksa perest pärit lapsed ja kaks leedu rahvusest last. See on põnev kooslus, mis töötab väga hästi, hoolimata laste eri vanusest, keelest ja vajadustest. Ühes rühmas kehtib seitse isesugust individuaalset õppekava, aga õpetajad saavad oma tööga kenasti ja rutiinivabalt hakkama.

Sellest aastast lõime rehabilitatsioonikeskuse Otepääl, kus laste ja täiskasvanutega tegelevad psühholoogid, psühhiaatrid, eripedagoogid, logopeedid. Laps viibib meil korraga nädal aega, saab kätte omale vajalikud tegevused-teenused ja koju minnes kaasa juhised.

Keskuses on 12 kohta, see on väike ja hubane. Anni abiga mõistsime, et suurest haiglast paremini mõjub lapsele kodune miljöö ja personaalne lähenemine.

Kes on tugiisikud ja kuidas nad saavad erivajadusega inimest aidata?

Meil töötab 30 tugiisikut. Mõni inimene on aastaid lastega tegelnud, mõni töötab oma põhitöö kõrvalt. Kõik nad on sõbralikud, hästi motiveeritud inimesed, sest tugiisiku tööd saab teha ainult siis, kui selleks on sügav soov. Tugiisik ei pea olema eripedagoogi haridusega, sest ta osutab toetavat teenust ning saab juhised õpetajalt, lapsevanemalt või rehabilitatsioonimeeskonnalt. Tal peavad olema läbitud spetsiifilised koolitused. Meie Anni oli kaheaastane, kui selle alaga tegelema hakkasin. Nüüd saab ta juba kümneseks ja tugiisik on tal koolis abiks veel vaid mõnes tunnis. Põhiaineid õpetab talle logopeed, osas ainetundides käib Anni iseseisvalt.

Võin rahul olla, et tema on see laps, kes lõpuks saab tööturul hakkama, sest ta oskab suhelda, enda eest seista ja leida lahendusi, tal on tekkinud põhjuse-tagajärje seosed.

Nii ongi peagi käes aeg alustada kutseõpetusega ja Anni kasvamise tuules saavad ülejäänud erivajadustega lapsedki samad asjad kätte. Anni akadeemia on omamoodi profiili avardamine.

Kuidas jõudsite Pärnusse? Mida Anni akadeemia endast kujutab?

Pärnu on tore koht, siin saab sügisest kevadeni teha rahulikult õppetööd ja kevadest sügiseni praktikat. Kuninga 24 vana ja põnevalt restaureeritud maja (ehitatud 1690. aastal) andis meile võimalused oma soove teostada, kuna sotsiaalseid ettevõtmisi ei saa teha kuskil nurga taga.

Anni akadeemia on praegu tööks ettevalmistuse faasis. Ülemisel korrusel asuvad õpperuum ja majutusõppeks mõeldud apartement, tavalisest pisut luksuslikum kahekohaline korter. Esimesel korrusel peaksid suve lõpus valmima köök ja kohvik, kus erivajadustega noored leiaksid tööalast rakendust. Keldrisse tulevad toiduvalmistamisõppega seotud ruumid. Hoovil avame juba juunis käsitööpoe, kus müügil erivajadustega inimeste käsitöö kogu Eestist, alustame jäätisekohvikuga, käivad läbirääkimised välikino töötamise üle õhtutundidel.

Maarja küla kasvatab meile ette ürditaimi ja neidki hakkame kohapeal müüma. Tahame avada käsitöökoja, kuhu iga inimene tänavalt võib sisse astuda ja kaasa lüüa savitöös, maalimises, joonistamises.

Järgmisel aastal investeerime hoovil asuva vana aida renoveerimisse. Selle teisele korrusele tulevad majutuspinnad, mis mõeldud teadlikule kliendile, kes soovib peatuda just erivajadustega inimeste teenindatud sotsiaalses ettevõttes. Teenitud raha läheb jälle ringlusse noorte õpetamiseks ja kooli ülalpidamiseks. Tegemist on tüüpilise äri- ja turismiettevõttega, mis samas lahendab sotsiaalset vajadust.

Meile on eeskujuks inglased ja hispaanlased, neil on sellised asutused väga populaarsed. Inimesed käivad seal just sellepärast, et anda võimalus endast nõrgematele ja neid nii toetada. Erivajadustega inimesed on võimelised tööd tegema, panustama, makse maksma, mitte ainult tarbima sotsiaalteenuseid.

Kui palju on Pärnus erivajadustega inimesi, kes alustava akadeemia vastu huvi võiksid tunda?

Hiljuti lugesin Pärnu terviseuurimust: Pärnus on 3200 puudega inimest, 7,5 protsenti kogu rahvastikust. Neid on igas vanuses ja enamik neist on tööle rakendamata.

Meie eesmärk on tegelda 16-30aastaste noortega ja tuua nad tööturule. Paar-kolm aastat saaksid nad töötada meil ja ideaalis oleksid nad siis valmis minema tööle mujale.

Paljud noored töötavad meie enda asutustes, näiteks rehabilitatsioonikeskuses.

Anni akadeemiale on tekkinud rõõmustavalt palju toetajaid. Saates "Laulud tähtedega" võistlevad Lenna Kuurma ja Artur Talvik on lubanud oma auhinnaraha akadeemia toetuseks annetada, kui nad saate võidavad.

Mida konkreetselt erivajadustega noortele õpetama hakatakse? Kas õppetöö akadeemias on tasuline? Kuidas huvilised teie juurde jõuavad?

Plaanime alustada abikoka, majutuse ja puhastusteeninduse õppekavaga. Abikokad töötavad meie kohvikus ja õpivad lisaainetena, kuidas hoolitseda maja ja aia eest. Majutuse õppekava saame praegu rakendada vähesel määral, kuna esialgu valmib vaid üks tuba, tulevikus aga tehakse ööbimiskohad hoovimaja teisele korrusele. Puhastusteenindust saab rakendada meie oma majas ja mujalgi.

Need on sellised alad, millega erivajadusega inimene tuleb toime. Õppest 80 protsenti toimub töökohal ja 20 protsenti klassiruumis, sest vaimupuudega noorel on vaja rohkem töö sees olla kui klassis istuda.

Õpilaste nimekiri pole lukus, praegu tegeleme akadeemia sisuga ja noored tulevad meile just siis, kui selleks on õige aeg.

Meist on juba kuuldud, leidub potentsiaalseid kliente, kes tahaksid tulla proovima. Vanemad ju muretsevad, mis nende lastest täiskasvanuna saab. Üks variante on hooldekodu, teine grupikodu, nagu Eestis on Maarja küla ja Pahkla Camphill. Need aga pole kummist ja igaühele ei sobi maal elamine. Teeme Maarja külaga koostööd ja mõned inimesed tahavad sealt meile tööle tulla.

Õpetamise kulud tahame katta projektide ja omatuluga, et lapsevanemad ei peaks oma taskust maksma. Kui mõni noor vajab õppimisajaks majutust või toitlustust, kaetakse need kulud tema pensionist.

Praegu on töökohtadega üsna keeruline. Sotsiaalsete töökohtade loomine on viimasel ajal külge saanud üsna halva maigu.

Ühtpidi on meie töökohtadele keeruline leida lisarahastust, teisalt on inimeste teadlikkus tõusnud ja paljud on valmis panustama just sotsiaalsfääri. Muidugi võib öelda, et töökohti on niigi vähe, aga me pakume tööd ju neile inimestelegi, kes erivajadustega noori aitavad ja õpetavad.

Sotsiaalne ettevõtlus tähendab seda, et on olemas mingi probleem või tundlik teema ja seltskond inimesi hakkab seda lahendama. See pole hulga nii-öelda sotsiaalsete töökohtade loomine, nagu Tallinnas praegu tehakse. Kuhu on inimesel seal bussipingil areneda? See pole jätkusuutlik tegevus.

Mujal maailmas on sotsiaalne ettevõtlus väga populaarne, see on seotud  erivajadustega inimeste, immigrantide, kunagiste vangidega. Näiteks Inglismaal müüvad eksvangid ajalehti, rinnas silt, mis teatab, et tegemist on sotsiaalse töökohaga. Klient saab sellelt inimeselt lehte ostes anda oma väikese panuse, et müüja ausalt raha teenib, mitte kuritegelikule teele ei naase.

Ühiskond saab nii nõrgemaid aidata, ostes vajalikke teenuseid neilt, mitte mõnest kasumit teenivast ettevõttest. Võitnud on mõlemad pooled.

Olete erivajadusega inimestega töötanud palju aastaid. Kuidas eestlased neisse üldiselt suhtuvad?

Mina arvan eestlastest ja üldse igast inimesest hästi, kuni mul pole põhjust isikliku kogemuse põhjal vastupidist väita. Igal suhtel on kaks poolt.

Arvan, et Eesti inimene vajab veidi juhtimist ja avaramalt mõtlema suunamist. Meil pole Anniga probleeme. Anni vend on kasvanud väga tolerantseks ja teab, et kõik inimesed pole päris tavalised.

Anni akadeemia assistendiks tuleb ratastoolis tüdruk. Ta tundub mulle väga tubli ja annan talle heameelega selle võimaluse. Erivajadustega noored, kes saavad töötada, on enamasti väga tänulikud, panustavad kõvasti ja püüavad, et kõik oleks hästi.