Pojaga Islandi pealinnas Reykjavikis ringi vaatamas

Vaade 180 000 elanikuga Islandi pealinnale Reykjavikile. Taamal kõrgub Hallgrimskirkja. Foto: Mati Põdra

Island on seestpoolt suurem kui väljast. Kogesin seda hiljuti oma nahal, kui seoses vulkaanituha kogunemisega Islandi strateegilistesse piirkondadesse ei toimunud mitte kui üks siselend ja et oli hädavajalik jõuda esmaspäevaks tagasi Reykjav?kist oma kodualevisse, tuli hakata seiklema bussiga.

Viidad teeristidel, et nüüd on sinna ja sinna veel 300 kilomeetrit sõita, tekitasid kerget kõhedustunnet, ehkki tolle kuuetunnise bussisõidu kestel võis nautida kõige erinevamaid looduspilte.

Olen juba kord varem maininud, et põhjalik tutvus Islandiga nõuab kolme nädalat vaba aega ja rahakotti puuga selga. Muidugi on saadud elamused tehtud kulutusi 100 protsenti väärt.

Ent juhul, kui raha ja eriti aega napib, võib esimesel korral piirduda ankrusse jäämisega Reykjav?kis ning tiirutada selle lähiümbruses. Üle-eelmisel nädalavahetusel saigi üks niisugustest variantidest läbi proovitud, testiks kaasas omaenda koolieelikust poeg.

Astu muuseumisse ja naudi

Reegel number üks: ära unusta soetada Reykjav?k Welcome'i kaarti! Kuigi enamik majutusasutustest püüab kliente meelitada odava autorendi ja/või jalgrattalaenutusega, võin oma kogemustest kinnitada, et ei näe neil kulutustel suurt mõtet. Reykjav?ki linnaliinide logistika on peensusteni läbi mõeldud ja bussiga saab punktist A punkti B mõnikord (tipptunni ajal) isegi kiiremini kohale. Pealegi jääb ära tihtipeale peretülisid tekitav parkimiskoha leidmine.

Neile, kes ostavad 24, 48 või 72 tunni Reykjav?k Welcome'i kaardi (hinnad vastavalt 1500, 2000 ja 2500 ISKd), on sõit linnabussides tasuta. Oma rahalise võidu võib välja arvutada igaüks ise, kui on teada, et muidu maksab bussipilet 280 krooni.

Samuti on kaardiomanikele tasuta rida selliseid muuseume, millest ei tohi väikseimagi kultuurihuvi korral mööda marssida. Olgu siin ära märgitud vaid mõni: esmaasustuse muuseum 871+/-2, mille idee käivitus tänu väljakaevamistel avastatud 10. sajandi maja varemetele. Umbes tunniajase külastuse jooksul jõuab lahedalt nii koguda infot islandlaste omaaegsest eluolust kui omandada heatasemeliste arvutianimatsioonide abil 9. sajandi ehituskunsti nippe.

Arbæjarsafni vabaõhumuuseum - rohkem kui 20st 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse hoonest koosnev kompleks, kus toimub spetsiaalnäitusi ja stiilipäevi.

Meremuuseum piirivalvelaeva Odinn külastamisega - õige koht igale mehele-poisile sisse astuda ja jätta meelde, et tegelikult ongi islandlaste kogu elu olnud seotud merega.

Rahvusmuuseum - üle 3000 kultuuriloolise püsieksponaadi, peale selle fotonäitused ja arvutianimatsioonid.

Vithey saar - puutumata loodus, Richard Serra ja Yoko Ono kunstiteosed, matkarajad, tasuta jalgrattarent, fotonäitused, laste mänguväljakud ning see kõik lühikese paadisõidu kaugusel.

Sellesse nimekirja panin ainult need muuseumid, millesse muidu sissepääs tasuline. Peale selle on Reykjav?k kindlasti kunstinautlejate paradiis: rahvusgalerii oma 19.-20. sajandi kunstiteoste, Hafnarhus moodsama kunsti ja Kjarvalsstathir maastikumaalidega, Asmundur Sveinssoni ja Sigurjon Olafssoni skulptuurimuuseum, disaini- ja tarbekunstimuuseum, foto- ning tegevuskunsti muuseum on kõik sellised asutused, kuhu astu vaid sisse ja naudi.

Kellel aga muuseumisoont pole, võib hoopis sammud seada islandlaste armastatud puhkepäevade veetmise paiga Laugardaluri poole, kus suhteliselt lähestikku paiknevad ujula, jäähall, botaanikaaed ja loomaaed. Neist ujula (nagu pealinna ülejäänud kuus ujulat) ja loomaaed on kaardiomanikele jällegi tasuta.

Ise kulutasin pojaga Reykjav?kis kultuuriüritusteks kolme päeva jooksul täpselt 1500 Islandi krooni (umbes 133 Eesti krooni), seda Perlanis asuva viikingiajastu näituse külastamiseks (minu pileti hind, koolieelikud saavad tasuta). Aga ringi kolistatud ikka sai: viikingimuuseumi kõrval esmaasustuse muuseumis, loomaaias, meremuuseumis, fotomuuseumis ja muidugi ujumas. Ning toidetud kesklinna linnutiigi Tjörneni ääres luiki, hanesid ja parte lausa kahel korral.

Poodlemiskohta vali hoolega

Reegel number kaks: mõtle hoolega, mida ja kustkohast ostad! Tegelikult ei arva nende ridade autor igasugustest šoppamisralli-dest üldse midagi. Ja Island on sellisteks asjadeks ikka väga vale koht, logistikal on hinnakujunduses liiga määrav osa.

Tõsisem on lugu siis, kui turist on lihtsalt loll ja laseb nännipoe libeda jutuga müüjal endale igasugust saasta pähe määrida.

Islandi lamba vill on oma ehituse tõttu eriliselt soojapidav ja kõikvõimalikke sokke-mütse-kindaid-salle-peapaelu tasub osta nii endale kui sõbrale kingituseks. Kuid ettevaatust, igasugustes ingliskeelsete siltidega turistipoodides pakutakse müügiks pigem selliseid kudumeid, mille villasisaldus ei ületa 80 protsenti! "See ainult 20 protsenti polüamiidi on selleks, et sokid hästi vormi hoiaksid," teatas müüja näiteks mulle.

Aitäh! Ma pole veel nii vana, et ei jaksaks sadakond meetrit edasi kõndida ega vaadata käsitööle spetsialiseerunud poodi, kus minu soovitud "100% pure new wool" muidugi kenasti olemas. Pisut kallimad küll kui see sünteeti-kaga segi saast, aga püsiväärtusega asjade puhul pole mul kombeks raha lugeda.

Ja üldse, kõige praktilisem on osta hoopis lõnga. Kindlasti leidub igaühe tutvusringkonnas mõni kudumisoskustega kodanik. Ning Islandil ei vaata keegi käsitööpoest lõngakotiga väljuvale meesterahvale kahtlustavalt otsa.

Laavakivist tooted ja Blue La-gooni kosmeetika lähevad kaubaks alati. Kunstilembene Reykjavik paistab silma selliste poekeste poolest, kus eri ehtekunstnikud oma toodangut müüvad. Hinnad polegi nende ridade autori arvates väga hullud, ühe kribukrabu kaelas või kõrvas kandmiseks võiks heale sõbrale isegi lubada.

Siiski tasuks esmajärjekorras visata pilk peale laavakivist tehtud ehetele, kulda-hõbedat leidub mujalgi maailmas. On selleski nomenklatuuris omad laiatarbe- ja eksklusiivtooted ning maitse üle, teadagi, ei vaielda, kuid siinkirjutajale on seni rohkem meeldinud liigselt poleerimata kivikesed.

Kuulus Blue Lagoon, mille veel olla tugevad raviomadused, on oma suhteliselt lühikese eksistentsi jooksul välja arendanud terve kosmeetikatööstuse, mis baseerub selle tehisjärve silikaatiderikkal põhjamudal.

Väga õrnale nahale iga toode vahest ei sobi - naised on saunas rääkinud, et koorivad tooted on küllaltki äkilised -, ent šampooni, dušigeeli, juuksepalsami ja kätekreemi suhtes võib olla üsna rahulik. Ja nende toodete hankimiseks pole vaja sõita Blue Lagooni, kauplus on olemas nii Reykjav?ki peamisel kaubatänaval Laugaveguril kui lennujaamas. Seal on hinnad isegi soodsamad, käibemaks on juba maha arvatud.

Kui juba käibe- ja muudest maksudest sai juttu tehtud, tasub veel kord maha hõigata, et need kodanikud, kes tahavad kotti pista pudeli või paar kohaliku kärakatööstuse kroonijuveeli, köömnemaitselist Brennivini, võiksid oma ostu sooritada samuti lennujaamas, pärast turvakontrolli läbimist. Milleks osta riigimonopolist peaaegu neli korda kallimalt?

Muudest toiduainetest olen ise Islandilt koju käima tulles põhiliselt kaasa ostnud lambalihast valmistatut, hea on ka šokolaad ja kuulus hardfiskur, kuivatatud kala. Hüljes, lunn, vaal ja Grööni hai on kohalikud pidutoidud ja mina tuntud kõigesööja, aga võib juhtuda, et keskmise eestlase maitse-eelistused on siiski teistsugused kui islandlasel. Pole veel oma praeguseks Eestis ammu tagasi vanemalt lapselt jõudnud küsida, mis näo tema Islandi klassikaaslased täpselt tegid, kui 24. veebruari puhul neile kama ja odrakaraskit pakuti ...

Ekskursioone igale maitsele

Oma puhkepäevad Reykjav?kis veetsime nii, et esimesel päeval sai kõigepealt külastatud esmaasustuse muuseumi, sealt mindud loomaaeda, pärastlõunaks jäi Blue Lagooni reis.

Teisel päeval oli ametlikult aega 16.30ni, kui pidime hakkama Akureyri tagasi lendama. Selle ennelõunase aja kulutasime mere- ja fotomuuseumi külastuseks ning väikeseks jalutuskäiguks kesklinnas.

Tuhalõksu jäämisega tekkis veel üks tükeldatud vaba päev, kui käisime Perlanis viikingite eluoluga tutvumas.

Nagu juba ülal kirjutatud, oleks natuke riskides võinud käia veel siin ja seal, aga lennufirma teadmatus asjade (täiesti prognoosimatu) arengu suhtes seadis oma piirid.

Kuid inimesed ja nende harjumused on, teadagi, erinevad. Alati on võimalik lisada oma programmi mõni korraldatud ekskursioon, neid pakub mitu firmat, aga sihtkohad on põhiliselt samad: "kuldne ring" ehk Geysir, Gullfoss ja Thingvelliri rahvuspark, liustike külastused, ratsutamised, vaalavaatlus, väljasõidud Snaefelsnesile ja lõunarannikule, päevakruiis Myvatni äärde koos virmalistega talvel ja keskööpäikesega suvel. Hinnad pole kõrged, pealegi saavad 12-15 aastat vanad lapsed poole hinnaga ja nooremad üldse tasuta.

Aga millised kellegi huvid ka poleks, Reykjav?kist leiab ta endale kindlasti midagi.

Tuleb ainult  ära teha korralik kodutöö. Sest hea õnne peale kulgemiseks on Reykjav?k siiski suurlinn, vaatamata oma 180 000 elanikule.
 

Islandlaste võimekust plaani B koostamisel tuleb imetleda

Üle-eelmisel nädalal pöördusid tuuled Atlandi ookeanil sedavõrd, et puhusid vulkaanituha pealinna ümbrusesse ning halvasid terveks nädalavahetuseks lennuliikluse nii rahvusvahelistel kui siseliinidel: Keflaviki ja Reykjav?ki lennujaam suleti.

Saime kogu sellest segadusest isiklikult osa, kui lennuk, millega pidasime plaani reede pärastlõunal pärispealinnast Reykjav?kist põhjapealinna Akureyri sõita, küll startis, ent jättis tõusu pooleli, lendas kümmekond minutit madalal vee kohal ja pööras seejärel otsa ümber.

Air Iceland on õnneks igatpidi soliidne firma, mis teab hästi, et sellistel juhtumitel on neil kohustus ripakile jäänud reisijaid sõidutada-sööta-magatada ning kõikide sellega seonduvate formaalsuste peale üle veerand tunni ei kulunud.

Hotell oli peaaegu kesklinnas, kolm korda päevas pakuti sooja sööki. Pealegi oli meil Reykjav?k Welcome'i kaarti pool päeva alles ja minu rahakoti vahel veel näpuotsaga bussipileteid. See selleks.

Aga jälgides, kui kiiresti mõtlesid parimad võimalikud lahendused välja nii esindusfirma Ice-landair kui üldiselt odavlennufirmaks peetav Iceland Express, tuleb nende firmade ees müts maha võtta. Juba sama päeva õhtuks oli Icelandair suunanud kõik oma Ameerika-suunalised lennud Glasgow'sse, loonud ajutise ühenduslennu Glasgow' ja Akureyri vahel ning käivitanud bussiühenduse Akureyri-Reykjav?k.

Iceland Express tegi veel lihtsamalt. Mis oli võimalik, lennutati Keflaviki asemel Akureyri (paar lendu tuli vist Egilsstadirisse maha) ja seal olid jällegi bussid ootamas.

Pärnakast lehelugejale peaks vahest asja niiviisi lahti seletama, et ega Akureyri lennujaam Pärnu omast nüüd küll suurem ole, ja ajuti seisis seal neli Boeing 757 korraga. Mingil moel oli tollesse suhteliselt väikesesse lennujaama tekitatud kõikidele rahvusvahelistele nõuetele vastav turvakontroll ning oma tööd tegid toll ja politsei.

Muidugi pole minimaalselt neljatunnine bussisõit Islandi teise otsa kerge katsumus, aga ikkagi oli see lahendus parem kui molutamine. Kui ühe bussi jagu on pileteid müüdud, võetakse parkimisplatsilt järgmine buss, siis vajadusel veel üks ... Igatahes seda liini, millega lõpuks Reykjav?kist Akureyri tulime, sõitis seekord kaks suurt bussi.

Vähemalt minul kogu see juhtum lennuisu ära ei võtnud, isegi siis, kui esmaspäeva hommikul selgus, et Thorshöfni lendab tavapärase 19kohalise Twin Otteri asemel kaheksakohaline Piper.

Aga teinekord olen selles mõttes targem, et planeerin igasse reisi varupäevi. Käesolev juhtum tõestas ju veel kord, et loodus on inimesest pea jagu üle. Ja see pahandusetekitaja oli alles vulkaanike ...