Korpusemeeste rindetee algas tööpataljonist

"Kahjuks ei teata kuigi palju töö-, õigemini surmapataljonidest, kus ebainimlikes tingimustes hukkusid tuhanded Eestist 1941. aasta suvel Punaarmeesse mobiliseeritud," nendib korpusemees Gustav Kuiv. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Täna 65 aastat tagasi lebas 22aastane kapten Gustav Kuiv hospidalis, pommikild oli tal Kuramaa lahingus lülisammast vigastanud ja sisikonna segi paisanud ning noor mees veetud tohterdada Jaroslavli, parimal juhul tervenema.

Mitme kuu pärast koju jõudnud, leidis ta Tartumaal eest kodutalu põlenud tukid, sai teada, et põllumehest isa oli tabanud juhuslik kuul ja ema nutnud mitu peatäit Kambja kirikus korraldatud mälestusteenistusel poegadele, kes 1941. aasta suvel Venemaale viidi ja kellest elumärki polnud.

"Mul ei tulnud mõtet, et ma saan surma," ütleb 90-le liginev ja Pärnu Kaluri kaadriosakonnast pensionile jäänud Gustav Kuiv ja sätib väheseid säilinud fotosid.

Mustvalgetest fotodest ühelt vaatab vastu noor tõsine mees. "See pilt tehti Moskva haiglas, 1942. aasta detsembris, Velikije Luki lahingus sain pommikillust peapõrutuse ja koljuvigastuse." See on ainus pilt, mis talle Teise maailmasõja aastatest jäänud.