Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1861. aastal kirjeldas prantsuse arst Prospér Méniére esmakordselt haigust, mis tänapäevani kannab tema nime – Meniere’i haigus. See harvaesinev haigus on paljudele tundmatu, kuid neile, kes seda põevad, tekitab see väga palju ebameeldivust. Mis siis on selle salapärase nimega haiguse taga?
Haigus tekitab erakordselt tugeva pearingluse koos sellega kaasneva iiveldusega, kuulmislanguse ja pideva kõrvakohina ehk tinnituse ühes või harvemini mõlemas kõrvas. Selle põhjuseks on sisekõrvas olevas tasakaaluelundis tekkinud muutused. Pearinglus ja sellega kaasnev tasakaaluhäire on tavaliselt nii tugev, et inimesel on raskusi püstiseismisega. Sellega on seotud iivelduski, mis kuulub enamasti alati haigusnähtude hulka. Kuulmislangust ei pruugi haiguse algstaadiumis esineda, samuti tinnitust. Mõlemad sümptomid võivad tekkida alles aastate pärast.