Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Avalik kiri: Keskkonnaminister Jaanus Tamkivile seoses Pikavere külaga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mark Soosaar. | FOTO: Henn Soodla

Lugupeetud minister, usutavasti on teil kui saarlasel silme ees ajaloolised sumbkülad Kihelkonna ümbruses, samuti Muhumaa uhkused Soodna, Rootsivere, Igaküla, Koguva.


Üks kaunis kiviaedade ja rehielamutega küla on veel alles (ja isegi elus!) mandrilgi. See on Pikavere küla Koonga vallas Pärnumaal. Üks Lääne-Eesti vanemaid asumeid, kust XIII sajandil mehed-naised-lapsed ruttasid peitu Soontagana maalinna ning pärast ordumeeste vallutusretke ristitult kodukülla tagasi pöördusid.

Pikaverelastel on siiani hästi läinud, sest nende küla ei jäänud XX sajandi küüditamiste järel päris tühjaks, nagu juhtus naabruses asuva Kibura, Kurese ja Vastupäga.

Praegu on Pikavere elujõuline sumbküla, kust käiakse tööl Pärnus ja Lihulas ning isegi Ungaris. Jah, just Ungaris, sest seal elab keeleteadlane Gabor Bereczki oma küljeluu, Pikaveres sündinud Maie Bereczki-Kiisa ja nende keraamikust poja Urmase perega. Koos Pikavere külaseltsiga on nad suutnud taastada suure osa kiviaedadest.

Uute hoonete ehitamisel on kenasti kinni hoitud 1000aastasest traditsioonist. Ehituskunst ja puutöö on Koonga kandi inimestele andnud lisateenistust läbi aegade, sest õhukesel paepealsel mullakihil suurt vilja ja rammusat karja juba ei kasvata.

Seesama paas ähvardab aga äsja alanud XXI sajandil Pikavere rahvale nuhtluseks kujuneda. Nimelt on Koonga ning Mihkli ümbruskonna maapõues peidus üks parimaid Eesti ehituskive, mida kohalikud inimesed kutsuvad hellitavalt Koonga roosaks marmoriks.

Ajaloost on arvukalt teada juhtumeid, kus väärtuslike maavarade järele on oma himura käe sirutanud need, kellel selleks mingit õigust pole. Kui Kaarma dolomiidimurrud olid Moskva ja Leningradi esindushoonete ehitamiseks tühjaks veetud, pööras Kreml pilgud Koonga poole.

Ent eestimeelsed ekapeelased - jah, leidus õnneks selliseidki - ei allunud Moskva survele ja Koonga roosa marmor, meie rahva ühisvara, võis taasiseseisvuse ära oodata. Lootus oli suur, et tuleb aeg, kui väärt kivi särab kodumaiste hoonete seinas. Ent võta näpust, areng kisub kiiva.

Nüüd ähvardab kaevandusluba taotlev arendaja AS Vestman suurepärast Koonga ehituskivi killustikuks purustada ja Euroopa Liidu lõunapoolsetele riikidele teedeehituseks edasi müüa.

Eriti kurb on, et keskkonnamõjude hindamise aruande koostamisel pole kõigiti arvestatud kultuuriloolisi aspekte ega mõju ümbruskonna elukeskkonnale, kus joogivee kadumisel ilmselt lõpeb inimasustuski. On ju Pikavere-Ura maastikukaitseala tüüpiline karstiala, kus puudub küll oma ainulaadne nõiakaev, kuid ala kultuurilooline tähendus on väga suur.

Näib, nagu poleks arendaja kunagi kuulnud Eesti Vabariigi põhiseaduse 53. paragrahvist, mille järgi igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Pole ka ime, sest kehtiva keskkonnamõjude hindamise seaduse kohaselt on arendajal võimalus ise ja otse leida eksperdid ning omale soodsa aruande eest neile külluslikult maksta.

Teiegi, lugupeetud minister, olete korduvalt olnud seisukohal, et tuleb lõpetada kord “kes maksab, selle muusikat mängitakse”. Loodetavasti aitab olukorda parandada praegu riigikogus menetletav sotsiaaldemokraatide seadusemuudatus, mille järgi arendaja maksab küll kõik keskkonnamõjude hindamise kulud, ent ekspertide valik ja hindamise korraldamine läheb omavalitsuse või riigi pädevusse.

Seni aga, kuni muudatus pole veel seaduseks saanud, tahaks väga loota, et te nii Pikavere kui kõigi muude samasuguste “hiilivate arenduste” suhtes ülimalt kriitiline ja vastutustundlik olete.

Pikavere külaselts Nele Tamme eestvedamisel, Koonga vallavolikogu ja vallavanem Andres Hirvela on kaevandamisloa taotlusele lisanud oma tingimused, mille täitmatajätmisel hävib oluline osa Eesti kultuuripärandist.

Loodan, et rahva soovid ei jää lõppotsuse langetamisel teil kahe silma vahele. Ega me ju ometi selleks taastanud omariiklust, et oma kätega hävitada kõik väärtuslik, mille esivanemad on meile pärandanud?

Tagasi üles