/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Oodatult toetas Euroopa Komisjon eile Eesti liitumist eurotsooniga. Skeptikute hääled jäid tagaplaanile ning ilmselt ei pea IRLi liider Mart Laar naljaka lubaduse pärast oma habe maha ajada, kui Eesti eurot ei saa, habemenoa või pardli järele küünitama.
Seega püsib Eesti jätkuvalt eurokursil ja kuigi lõplik otsus liitumise kohta peab tulema juulis Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogult ehk Ecofinilt, annavad eilsed raportid kindluse, et suvelgi on oodata positiivset otsust. Eesti valitsus ja euroteavitusega tegelevad institutsioonid võiksid anda selginenud sihtide valguses senisest enam kommentaare-analüüse selle kohta, mida positiivset ja negatiivset euro kasutuselevõtt kaasa toob ja milleks peame valmis olema. Rohkem münte rahakotis ja uute hindadega harjumine on jäämäe veepealne osa.
Rahandusminister Jürgen Ligi, kes oma väljaütlemistes on euroteemat arvatavasti kõige kainemalt käsitlev poliitik Eestis, rõhutas eilses Postimehes ilmunud arvamusloos, et tema silmis pole euro kunagi olnud valitsuse eesmärk, vaid ainult mobiliseerimise vahend ja teemärk. “Me peame oma teetähisest mööduma, tegemata liikumise viisis muutusi, ega lootma imedele. Sel juhul annab euro meie majandusele tõuke, millest paremat pole leida,” kirjutas Ligi. Tõesti, suhtumine eurosse kui vahendisse on ainuõige.
Ilmselt aitavad Eestit praegu edasi tema väiksus ja tublidus, kui arvestada, et Brüsselis räägitakse vaid kahest Euroopa riigist, millel pole suure eelarvepuudujäägiga probleeme: Rootsi ja Eesti. Eesti on positiivse näitena ennast juba tõestanud ja teeb seda ilmselt edaspidigi, euro kasutuselevõtuni välja. ELile on seda hädasti vaja. Kui uskuda Ligit, suudab Eesti õige suhtumise korral sellega jätkata hiljemgi, kui 1. jaanuaril 2011 ei teki finišisse jõudmise järgset hingetõmbepausi. Ja seda Eesti endale lubada ei saa, sest euro võib tulla, aga probleemid jäävad.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)