Akupere linnuse ümbrus varjas metsavendi

“Siin ümbruses oli palju punkreid, vanaema viis metsavendadele korviga süüa, mina käisin salaja järel, see oli nii põnev,” meenutab Akupere talu perenaine Ülle Tallo oma varast lapsepõlve. Foto: Urmas Luik

Akupere linnus andis uue Eesti ajal nime endisele Ensa-Tõnise talule ja jääb sellest kiviviske kaugusele. Linnust on esmamainitud 1253. aastal ja nii sellel kui kõrval Lõime mäel on elanud muistsete eestlaste rikkad vanemad.

“Kui ma laps olin, paistis linnusemägi hästi välja, ümber oli soo, aga metsakuivendus muutis maastikku, ümbrus on rupsikusse kasvanud,” räägib praeguse Akupere talu perenaine Ülle Tallo, kes metsakohas kasvades koges aegade karmust.

“Siin ümbruses oli palju punkreid, vanaema viis metsavendadele korviga süüa, mina käisin salaja järel, see oli nii huvitav,” võtab Ülle üles jutuotsa 1940. aastatest. “Ükskord tulid meile mees ja naine, vanaema pani nad tagatuppa magama. Oli varakevadine aeg ja ühel hetkel olid toas NKVD-lased. Vanaema ütles, et naaberküla noored kukkusid ojja ja kuivatavad nüüd oma riideid siin. Nad said põgenema, kuigi neile tulistati järele. Siis lõi vihane NKVD-lane mulle jalaga rindu ja karjus “kulakukutsikas” – ma olin viieaastane.”