Kommentaar: Revolutsioon Ukrainas

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Foto: PP

Vilniuses toimunud idapartnerluse kolmanda tippkohtumisega võib parajalt rahul olla ning vähemalt üks riik ja selle rahva enamik seda ongi. Pean silmas Moldovat, kus Vilniuse kohtumise eelne tänavapilt sarnanes Kiievi omaga.

Ukrainas kõlas äratuskell nädal enne Vilniuse kohtumist, kui peaminister Mõkola Azarov teatas president Viktor Janukovõtši nimel, et loobutakse assotsiatsioonilepingu sõlmimisest Euroopa Liiduga. Mullu oktoobris toimunud valimistel kogus valitsev Regioonide Partei 6,1 miljonit ja kommunistid 2,7 miljonit häält, eurointegratsiooni leeris Julia Tõmošenko partei 5,2, poksija Viktor Klitško UDAR 2,8 ja Oleg Tjagniboki Vabadus 2,1 miljonit häält. Kui arvestada juurde ülemraadasse mittepääsenute hääled, võib öelda, et jõud olid võrdsed, ent jällegi tagasid valimisseaduse riukad Regioonide Parteile ülemraadas 270 kohta opositsiooni 180 koha vastu. Teisisõnu – euromeelne seltskond esindas sündmuste puhkedes formaalselt vähemust ja see, mis puhkes, oli vähemuse revolutsioon.

Revolutsiooniks saab seda kutsuda tänu rahvamassi pikale püsimisele tänavatel ja faktile, et loosungiks oli kogu aeg võimu muutmine. Tulenevalt taktika muutmisest loosung ise varieerus: kord pandi rõhk valitsuse ametlikule läbikukutamisele parlamendis toimuval umbusaldushääletusel (3. detsembril, ebaõnnestus), kord nõuti presidendi tagasiastumist, kord presidendivalimiste ettepoole toomist jne.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles