/nginx/o/2009/03/26/153873t1h14bc.jpg)
Pärnu linnavolikogus tehakse lähiajal üsna tähendusrikas poliitiline samm, astutakse kas vasakule või paremale. Usk sellesse, et kohaliku omavalitsuse juhtimises ei ole midagi poliitilist, vaid kõik on puhas administreerimine, on illusioon.
Andres Siplane: Maamaks kui lakmuspaber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhimõtteliselt on Pärnul valida, kas tõsta maamaksu kõigil, üldse mitte või ainult mittepärnakatel.
Soodustused omadele
Kohalikele soodustuste tegemine kõlab küll kõrvale magusalt. Paraku on tegemist äärmusparempoolse ja ksenofoobse valikuga. See viib linnakogukonna suletusse. Antakse signaal, et siia linna ei ole võõras raha teretulnud, kohe saab maksukirvega vastu pead. Võib-olla põhjendatakse kohalikele soodustuste tegemist sellega, et kohalikud elavad siin, töötavad ja maksavad makse ning sellepärast peab neid soosima. Mis on ju üsna süütu põhjendus.
Tuleks aga meenutada, et suur hulk Pärnu kinnisvaraomanikest on ülalpeetavad (näiteks pensionärid või töötud). Kuna pensionärid ja töötud linnale olulist maksutulu ei too, kas peaks pensionäre ja töötuid hakkama kõrge maamaksuga ahistama? Nii jõuab see argument loogilisse ummikusse.
Madal maamaks
Parempoolne valik oleks see, et varandust (sealhulgas kinnisvara) ei peaks kõrgelt maksustama. See tähendaks olukorda, kus kinnisvara omamine ei too jooksvalt kaasa suuri kulusid. Kinnisvara on mugav omada: kui keegi rendib seda, tekib tal tulu, ja kui ei rendi, olulist kahju ei teki. Nii tekib pikapeale kindlapiiriline grupp kinnisvaraomanikke, keda võiks nimetada uusaadliks. Ülejäänud peavad nende käest kinnisvara rentima. Teiste sõnadega: leiab aset varanduslik kihistumine.
Kõrge maamaks
Vasakpoolne võimalus on maksustada kinnisvara kõrgelt. See toob kaasa olukorra, et kinnisvara omanik tahab sellelt tulu teenida, sest maamaks vajab tasumist. Väga rikkal inimesel võib muidugi olla palju kinnisvara ja ta jaksab maksta maamaksu. Samal ajal peaks rikas sellestki aru saama, et ei ole mõtet omada asja, mille eest alatasa tuleb suuri summasid maksudena ära anda.
Olgu tegu suure või väikse kinnisvara omanikuga, aga kui ükski äriplaan ei too sisse tulu, pannakse kinnisvara müüki. Müüki pandud kinnisvara ostab inimene, kellel on plaan sellega tulu teenida. Nii tekib kinnisvarale suhteliselt suur müügisurve ja selle hinnad langevad, tehes omakorda kinnisvara kättesaadavaks rohkematele inimestele. Kui kinnisvara vahetab tihti omanikku, on tõenäoline, et see jõuab peagi mõne inimese kätte, kes oskab sellega midagi tarka ja tulutoovat peale hakata.
Tõsi, kinnisvara kõrge maksustamine tähendab seda, et tehakse erand näiteks pensionäridele ja puuetega inimestele. Või maksusoodustust ruutmeetrite arvust sõltuvalt, kuna on loogiline, et iga inimene vajab teatavat ruumi oma elutegevuseks ja õiglane oleks maksustada kinnisvara omamist üle normaalse hulga ruutmeetrite. Tundub, et linnavalitsus on valinud kinnisvara senisest kõrgema maksustamise tee. Vasakpoolsetele peaks see meeldima. Minule sealhulgas.