Hannes Rumm: Võõras võlg ja meie kõigi võlg

Riigikogu liige Hannes Rumm (SDE). Foto: Peeter Langovits.

Küsisin eelmisel nädalal Pärnu raamatukogus võlgade ümberkujundamise seadusest rääkides sissejuhatuseks, kui palju on pärnakate arvates Eestis välja antud ainuüksi eluasemelaene. Hetkeks saal vakatas. Siis tehti pakkumisi 100 000st 500 000 eluasemelaenuni. Õige vastus on, et 1. märtsiks 2010 oli Eestis välja antud 157 992 eluasemelaenu. Kokku oli neid laene üle 95 miljardi krooni väärtuses ja keskmine laenujäägi suurus 602 318 krooni.

Tagantjärele tarkus on kahjuks täppisteadus. Eestis kasvas võlakoormus väga kiiresti headel aastatel 2005-2007 ning Eesti Panga hoiatustele ulja laenamise riskide kohta ei pööranud siis tähelepanu laenuandjad ega laenajad.

Üks suuri vigu oli see, et laenuturu pärast võisteldes tegid pangad ja krediidikontorid laenamise võimalikuks väikese sissetulekuga inimestele, kellele väljastatud laenud olid algusest peale tugevasti üle keskmise riskantsed.

Tulemuseks on kurb tõsiasi, et masu tõttu on eluasemelaenu tagasimaksmisega hädas ligikaudu 7000 peret, kes oma kodu eest on võlgu juba üle nelja miljardi krooni.

Võlgnik vajab riigi tuge

Need suured ja mõtlemapanevad arvud näitavad, et tuhanded Eesti pered peavad järgmised 10-30 aastat tasuma oma kodu ostmiseks võetud laene olukorras, kus järsult on kasvanud tööpuudus ja vähenenud paljude töötavate inimeste sissetulekud. (Meenutan, et peale eluasemelaenude on väljastatud tarbimislaene, autoliisinguid, SMS-laene). Need suured arvud näitavad sedagi, et võlg ei ole ainult raha laenanud perede mure, vaid kogu ühiskonda ähvardav probleem, millega on vaja tegelda.

Kinnisvaramulli lõhkemine ja laenuralli valusa pauguga lõppemine pole üksnes Eesti mure. Sama tõbe põevad praegu paljud Euroopa ja Ameerika riigid. Kõikjal õpitakse vigadest ja muudetakse seadusi, et vältida tulevikus rahanduses ülearuste riskide võtmist ning tasakaalustada laenuvõtjate ja -andjate kohustusi.

Riigikogus loodi mullu sotsiaaldemokraatide ja IRLi vedamisel töörühm, mille eesmärk oli välja töötada laenajaid toetav seadus, mis nüüd on nimeks saanud võlgade ümberkujundamise seadus (varasemas versioonis võlakaitseseadus).

Eestis on laenude tagastamisega hätta sattunud inimeste olukord praegu õnneks suhteliselt hea tänu sellele, et pankadele on kahjulik panna müüki võla katteks olevaid maju või kortereid, sest nende hinnad on keskmiselt 50 protsenti langenud.

Pangaliidu andmetel müüdi mullu tagatisvara kattena 300 objekti ja kui võrrelda seda hädas võlgnike koguarvuga, on selge, et pangad on enamasti ise ja oma ärihuvist lähtudes vähemalt eluasemelaenude tasumist ajatanud ja pikendanud.

Paraku sõltuvad võlgnikud oma mures ainult suhetest laenuandjaga. Erinevalt ett evõtjatest, kes kehtiva saneerimisseaduse alusel võivad paluda kohtu tuge ajutiste makseraskuste ületamiseks ja võlausaldajatega kokkuleppeni jõudmiseks. Riigikogu tahab pakkuda inimestele riigi tuge ning seda teeb võlgade ümberkujundamise seadus.

See seadus toob Eestisse Lääne-Euroopas üldlevinud arusaama, et võlakoorma alla mattunud pered on ühiskonnast välja tõrjutud ja ohustavad peale enda heaolu järsu languse kogu ühiskonna turvalisust.

Uue seaduse järgi saab võlgnik pöörduda kohtu poole palvega enda kohustused ümber kujundada. Ümberkujundamine tähendab näiteks võlgade ajatamist või pandiga tagamata võlaosa vähendamist, mida kohus võib teha vastu võlausaldaja tahtmist.

Kohtunik saab omakorda õiguse ja kohustuse otsustada, kas võlgniku makseraskused on ajutised ja kas võlgade ümberkujundamise menetlus on põhjendatud. Kui kohustused on lootusetult suured, ei võimalda kohus võlgnikule nende ümberkujundamist, kuid sellise inimese olukorda kergendab seadus väljavaatega vabaneda oma võlgadest üksikisiku pankroti kaudu.

Mureks kohtud ja võlanõustajad

Kindlasti ei tähenda uus seadus seda, et võlgnik viib kohtusse vajalikud dokumendid ja tema võlad kirjutatakse automaatselt korstnasse. Kohus lähtub otsustamisel tasakaalustatult nii võlgniku kui võlausaldajate huvidest. Näiteks osaline võlgade vähendamine on võimalik ainult siis, kui on näha, et inimene on niigi kaotanud oma vara ja tema sissetulekud on nii väikesed, et võlausaldajatel pole temalt kohtu hinnangul niikuinii raha tagasi loota.

Tuleb ausalt tunnistada, et seaduse jõustumisega on seotud mitu tõsist probleemi. Esiteks tähendab võlgade ümberkujundamise seaduse vastuvõtt vähemalt lühiajaliselt kohtunike töökoormuse kasvu. Seetõttu on seaduse jõustumistähtaega nihutatud järgmise aasta algusesse ja praegu arutab riigikogu koostöös kohtunike ühinguga viise, kuidas tagada kohtute suutlikkus seadust rakendada.

Teine probleem seaduse jõustumisel on Eestis nõrgalt arenenud võlanõustajate süsteem. Võlanõustajaid on vähestes omavalitsustes, ehkki paljudel puhkudel vajab võlgade ümberkujundamist taotlev inimene kogenud asjatundja nõu.

Lõpetuseks soovitan huvilistel lugeda riigikogu kodulehelt seaduseelnõu number 743 ning selle keeruka teksti seletuskirja, et võlgade ümberkujundamisest põhjalik ülevaade saada.